Jõesilmud aga alles kogunevad jõkke, praegu ongi sügiseste tulijate kõrgaeg. Nad tulevad aegsasti, et valmis olla tuleval kevadel toomingate õitsemise aegu oma elu suurimaks sündmuseks – kudemiseks. Ainsaks korraks elus see neile jääbki, sest kudemise järel jõesilmud surevad.

Keila-Joa mõisa kujunemislugu algab joal paiknenud vesiveski esmamainimisest 1555. aastal. Tänase ilme sai vastrestaureeritud härrastemaja 19. sajandil. 20. sajandi ajaloo keerdkäikudes räsitud hoone taasavati alles tänavu. Traditsioonilise viljaveski kõrval alustati 1928. aastal joal elektri tootmist, mis kestis katkematult 1999. aastani, kui amortiseerunud hüdroelektrijaama töö ajutiselt seisati, et  renoveeritud jaam 2005. aastal taaskäivitada.

Juga Keila jõel. Sügise kohta on vett vähe.

Joast mere poole on parem kallas eriti järsk ja kõrge.

See umbes 1 meetri pikkune emaslõhe pakkus poole minuti jooksul haruldast vaatepilti.

Jõesilm pole kala, ta kuulub sõõrsuude klassi. Ürgse looma toes koosneb kõhrest ja sidekoest, lõugu asendab sarvhammastega imilehter, hingamiseks on lõpuskotid.

Vähe levinud kalaliikidest elab siin eraklik ja öise eluviisiga jõe põhjas tegutsev hink.