RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
30. oktoober, 2017

Koprakaamera lõpetab

Selleks korraks jätame koprad omapäi ja lõpetame veebikaamera otsepildi
kopratammilt.

Aprillist alates oli võimalik jälgida kobraste tegemisi nende kuhilpesa juures, siia sai
pinnasesse torgatud ka mitmeid värskeid puutüvesid, et saaks vaadata kuidas kobras
puud langetab. Nii nad siis neid oma valitud ajal ja kiirusel pikali närisid, küllap
peaasjalikult selleks, kui tekkis vajadus koguda 50 m allavoolu asuva tammi ehituseks
sobivat materjali. Puukoort kasutati ka toiduks kuni oli juba piisavalt maitsvaid
rohtseid taimi kasvanud.


Kuhilpesa ja selle ümbrus polnud mõistagi ainult kobraste päralt, siin käis vilgas
linnuelu pildis ja hääles, rääkspardi pojad koorusid kuhilpesa jalamil olnud pesast.
Andunud linnuhuviline pani kirja pea 110 linnuliiki, keda kaamerast kuulis või nägi.
Kord tuli kodukakk infrapunavalguses kaamera ette kuivanud oksale hiirt sööma,
teiste harvade külaliste seas olid hiirevu, ristpart, jääkosklad, hallhaigur, musträhn...
Ka mitmed imetajaliigid käisid kuhilpesa juures uudistamas või jäi see lihtsalt teele
ette. Põdra tee viis otse üle kuhilpesa, metsnugiseid ja rebaseid võis aeg-ajalt näha
pesa otsas istumas või selle ümber nuuskimas. Üsna tihti ilmusid pildile metskitsed –
sarvedega ja ilma. Mõnikord oli näha ujumas kobraste allüürnikku vesirotti.



Juulis paigutasime kaamera ümber lähedal asuva kopratammi juurde, et saaks jälgida
loomade toimetamisi tammi juures. Kobraste tammiremonti sai vaadata küllaga sest
iga kord, kui inimesed tammi lõhkusid, tegid usinad loomad selle jälle hämmastava
kiirusega korda. Inimesed tahtsid ju, et nende maa ei hakkaks uputama, koprad aga, et
urusuudmed oleksid turvaliselt vee all – nii see käis nagu kahemehesaag.
Tänaseks on lakkamatute vihmasadude tõttu kobrastest sõltumata põllud ja piibrite
urusuudmed vee all. Nõnda polegi vaja tammi ehitada ja pole ka midagi lõhkuda. Vett
on ehk mõlema poole jaoks liiga palju.


Kindlasti kõige haruldasem nähtud liik kopratammil oli seal oksaraagude vahelt
toidupoolist otsiv must-toonekurg, Jäälinnud lennus ja pajuoksal istumas ning kaks
koprapoega näitasid end emaga koos.
PS: Vett on kaamera juures tõesti nii palju, et peab olema leidlik selle transpordiks,
sest kaamerajaama ümber paigutamine nõuab autokäru. Seekord läheb sõit juba uuele
hirveplatsile.


Lisa kommentaar

Email again: