RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
19. september, 2014

Mõtteid LOORA infopäevalt

11.09.2014 toimus Keskkonnaministeeriumis infopäev, kus tutvustati Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli koostöös läbiviidavate looduskaitseliste rakendusuuringute tulemusi. Uut teavet jagati muuhulgas nii suurkiskjate kui lendoravate ja rähniliste kohta.

Marju Keis
analüüsis hundi (266 kütitud isendit) ja karu (205 kütitud isendit) geneetilist varieeruvust. Selgus, et karu puhul eristub Eestis kaks geneetiliselt kattuvat gruppi, neist üks on homogeensem ja teine suurema varieeruvusega..
Foto: www.estinfin.ee

Mõlemad grupid kattuvad teineteisega ulatuslikul territooriumil ning seetõttu geneetilist isolatsiooni karu puhul Eestis ei esine.

Hundi populatsioonis ei ole võimalik geneetiliselt selgesti eristuvaid gruppe välja tuua. Siiski olid 80 km raadiuses kütitud isendid teineteisega geneetiliselt sarnasemad, kui seda juhusliku valiku puhul võiks eeldada. Geneetiline analüüs ei näita praegu seda, et karu või hundi puhul oleks osa populatsioonist geneetilises isolatsioonis. Selle põhjal võib väita, et metsamassiivide sidusus on hundi ja karu jaoks praegu piisav ning populatsioone mõjutavad pigem muud tegurid, nagu küttimine, häirimine ja hübridiseerumine.

Jaanus Remm rääkis lendorava elupaigakasutusest Kesk-Virumaal, tuginedes raadiotelemeetrilistele andmetele. Jälgiti kokku 9 lendorava liikumist ja prooviti välja selgitada: 1. kui suur on lendorava kodupiirkond;
2. milliseid piirkondi ja liikumisteid lendorav eelistab;
3. millised on Virumaa omapärad, arvestades sealse maastiku sidususega
4. kuidas seada kaitsekorralduse prioriteete uurimistulemuste valguses.


Foto: Marko Schrader

Kodupiirkonna suurus:
Emaslooma kodupiirkond 5,6 (+- 3,2) ha ja tuumala 1,5 ha
Isaslooma kodupiirkond 16 (+- 10) ha ja tuumala 3,5 ha
Emasloomad tunduvad olevat väga paiksed ja isasloomad liikuvamad. Siiski on nii väikse valimi pealt raske teha põhjapanevaid järeldusi.

Elupaigavaliku kriteeriumitena toodi välja metsa kõrgus, haava osakaal ja metsa vanus. Koridori jaoks sobiv mets on kuni 120 aastat vana, koosseisus peab olema kuusk (kuni 35%)  ja haab (kuni 22%) ning metsa kõrgus võiks olla u 22 m.

Oluline tõdemus oli see, et lendorava elupaigaks sobivaid metsi on uuringualal ainult 1,5% metsade pindalast ning et sobivate puistute/elupaigalaikude omavaheline kaugus on suurem kui tavapäraseks hinnatud lendorava levimiskaugus. See tähendab, et lendorava olemasolevatest kodupiirkondadest uutele aladele levik on raskendatud ning metsade majandamisel tuleb tähelepanu pöörata lendorava liikumiseks sobivate koridoride loomisele ja dünaamilisele haldamisele maastikul, samuti sobivate elupaigalaikude kujundamisele olemasolevate lendorava elupaikadega külgnevatel aladel.

Renno Nellis rääkis metsajandamise mõjust rähnide arvukusele. Eestis on 8 rähniliiki, kellest 7 võetud looduskaitse alla. Ainult suur-kirjurähni Dendrocopus major L. seisund on sedavõrd hea, et see rähniliik ei kuulu looduskaitse alla.





















Pilt: Suur-kirjurähn, www.eoy.ee

Rähnid sobivad hästi ka metsaelupaikade kvaliteedi kirjeldamiseks ja hindamiseks, kuivõrd rähnid on samaaegselt nii tugiliigid, tunnusliigid kui ka katusliigid. Lähteandmetena kasutati rähnide vaatlusandmeid viimase 80 aasta jooksul.

Enamuse liikide arvukus on olnud võrdlemisi stabiilne, välja arvatud roherähn Picus viridis L. ja väike-kirjurähn Dendrocopus minor L.. Rähnide arvukust toetavaks teguriks võib pidada rohke surnud puidu esinemist majandusmetsas, metsade looduslikku uuendamist, eelnenud aastakümnete harvendusraiete vähest intensiivsust ja segametsade olemasolu. Rähnide seisundi põhjal hinnatuna võib Eesti metsade majandamist pidada heaks.

Ann Kraut
rääkis surnud puidu vajalikkusest mardikate jaoks. Uuriti mardikate esinemist 128 erineval alal, kusjuures valimisse kuulusid ürgmets, majandusmets, säilikpuudega lageraie ja säilikuteta lageraie. Neilt aladelt koguti putukaid kokku 105 erinevast liigist. Eesmärgiks oli saada infot selle kohta, millised on mardikate jaoks limiteerivad tegurid ja võimalusel selgitada välja nende künnisväärtused.


Mardikate arvukuse kirjeldamisel olid olulisemad faktorid ala avatus (kõige rohkem liike säilikpuudega raiesmikul), metsatüüp (kõige rohkem liike palumetsas) ja surnud puidu kogus.
Leiti, et osad vanametsaliigid (näiteks vahtrasikk Alosterna tabacicolor) suudavad elutseda ka kõdusoometsas, kui seal on sobivat substraati.


Foto: Vahtrasikk,  commons.wikimedia.org

Uuringu üks olulisi järeldusi oli see, et hetkel pole surnud puidu kogus uuritud mardikate säilimisele ohuteguriks, kuna seda leidub metsas piisavalt.

Anu Tiitsaar rääkis karjatamise mõjust päevaliblikatele. Uuringu eesmärgiks oli välja selgitada karjatamise mõju päevaliblikatele ning hinnata millise karjatamiskoormuse juures see mõju oleks optimaalne ning milliseid loomi karjatamisel eelistada. Selleks uuriti 21 alal päevaliblikate esinemist, neist 7 olid kontrollalad, 4 lambakarjamaad, 5 alal karjatati veiseid ja 5 alal hobuseid. Uuritud kahe aasta jooksul koguti alalt 4534 liblikat 59 erinevast liigist.

Põhitulemused:
1. mida kõrgem karjatamiskoormus, seda väiksem on liblikate arvukus;
2. madala karjatamiskoormusega on liblikate arvukus suurim;
3. karjatamise intensiivsus ei mõjuta liigirikkust, vaid liblikate ohtrust;

Soovitused liblikate esinemise soodustamiseks:
1. jätta alles 50% puittaimestikust;
2. karjatada koormusega 0,2; või
3. karjatada ühel aastal maksimaalse intensiivsusega ning seejärel pidada paar aastat pausi.

Järgnenud arutelude käigus koorus välja, et sõltuvalt hooldatavast poollooduslikust elupaigatüübist võib karjatamisintensiivsuse diferentseerimine ja pauside pidamine hooldamises olla pigem positiivse mõjuga.

Koondmulje infopäevast on hea, kuna kõik ettekanded olid otse ja eluliselt seotud Eesti looduse kaitsmisega ning andsid kuulajatele uut ja osaliselt veel avaldamata infot käimasolevate teadusuuringute tulemustest.

Lisa kommentaar

Email again: