RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
14. juuni, 2023

Meie soode peadpööritav taim

Need, kes möödunud nädalavahetusel läbi samblasoode või soiste männimetsade RMK matkaradadel jalutasid, said imetleda igihaljast, valgete mitmeõielistes vihmavarjudes asetsevate õite ja kirbe lõhnaga taime, mille kohta käib palju legende ja jutte. Kätte on jõudnud sookailu õitsemise aeg.

Sookail (Ledum palustre) kuulub Ericaceae sugukonda. Tugevakasvuline igihaljas põõsas. Taime kõrgus on 30–80 sentimeetrit. Lehed on kitsad, piklikud, nahkjad, tugevalt allapoole pööratud servadega, talveks maha ei lange. Kasvukoht: samblasood, soised männimetsad.

Taime venekeelne nimi „багульник“ pärineb vanaslaavikeelsest sõnast „багулить“, mis kannab tähendust „mürgitama“. Nii kutsuti teda põhjusega, sest kui sookailu õitsemise ajal kaua rabas pikutada, võib tõepoolest tunda uimasust ja peavalu. Andrometoksiinil, mida leiab paljudes kanarbikuliste sugukonda kuuluvates taimedes, on inimese närvisüsteemile mürgine mõju: alguses ergutav ja seejärel pärssiv, põhjustades nõrkust ja unisust ning mõnikord ka iiveldust. Seetõttu on soovitatav soid külastada siis, kui kuumus taandub ja sookailu joovastav aroom on hajunud – näiteks hommikul või õhtul.

Õied on väikesed, valged ja terava lõhnaga, pikkadel vartel on 5 kroonlehte, mis on koondunud võrsete tippudesse tihedatesse vihmavarjutaolistesse õisikutesse. Õitsemise aeg: mai lõpust juuli alguseni.

Sookailu kõik osad (lehed, oksad, õied, seemned ja õietolm) on mürgised.

Vanasti olevat kavalad kõrtsmikud oma puskarisse sookailu sokutanud, et kõrtsilisi uimastada ja seeläbi neilt rohkem raha välja petta. Teisalt ravivad mõned rahvad sookailuga liigset alkoholilembust. Selleks et inimesel tekiks alkoholi vastu tülgastus, lisatakse joogile taime tinktuuri.

Sookail on hea meetaim, kuid sookailumesi on mürgine ja seda ei tohi eelnevalt keetmata toiduks tarbida.

Sookailul on palju populaarseid nimesid: sookael, sookaer, sookikas, päävalurohi, kaljud, putukarohi, soohullus, metskail, sootubak, unirohi.

Sookailu kohta räägitakse palju legende. Kuna jaanipäev läheneb, siis on siin üks sõnajala legendiga sarnane lugu. Legend räägib, et sookail on võlupõõsas, mis teab kõiki saladusi. Ta oskab rääkida ja täiskuu ajal juhatada maetud aareteni. Kuid ta avaldab saladuse ainult neitsile, kes laseb juuksed valla ja toob talle mett või piima.

Kas keegi soovib legendi enda peal järele proovida? Järgmine täiskuu, kui ma ei eksi, on 3. juulil.

Teine legend räägib sooisandast, kes hoiab sookailu peadpööritava aroomi abil vangistuses kaunist metsanümfi. Kui rabas on tulekahju, siis tähendab see, et sooisand üritab põgenevat nümfi põleva taime kirbe ja joovastava suitsu abil kinni hoida.

Sajandeid on usutud, et sookail tõstab tuju, tugevdab mälu ja mõistust ning kaitseb halbade mõtete ja väljastpoolt tuleva kurja eest.

Nagu näha, on sookailul igat masti võluomadusi.

Tanniinide, vitamiinide, orgaaniliste hapete, flavonoidide ja arbutiini sisalduse poolest on sookailu koostis ainulaadne. Taime põhikoostisaineks on eeterlik õli, mis sisaldab ledooli, palustrooli, geranüülatsetaati, tsümooli ja palju teisi komponente, millel on palsamilõhn ja mõrkjas kõrvetav maitse.

Sama võib öelda tema raviomaduste kohta. Sookailu on pikka aega peetud imerohuks, rahvameditsiinis kasutati seda peaaegu kõigi haiguste puhul. Epideemiate korral joodi haiguse ennetamiseks sookailuteed. Rootsi arstid, kes tõid esimestena sookailu Euroopa meditsiinipraktikasse, kasutasid taime keedetud õisi ja noori võrseid podagra, düsenteeria, bronhiidi ja nahahaiguste raviks. Siberis Taga-Baikali piirkonnas kasutatakse ekseemi raviks tõrva, mis on valmistatud sookailust ja segatud hapukoorega. Prantsusmaal ravitakse nahahaigusi salvidele ja geelidele lisatud taimeekstraktiga. Taime õitest saadud kuuma tinktuuriga ravitakse Bulgaarias sapipõiepõletikku. Põhja-Ameerika indiaanlased joovad sookailu leotist ja närivad selle värskeid lehti. Juba varases keskajas on seda taime maininud Taani ja Saksa taimetargad. Sookailu keedist kasutati südame-, kopsu-, maksa- ja neeruhaiguste raviks.

Tasub mainida, et sookailu eeterlikku õli saab kasutada parfümeerias, naha töötlemisel ja fiksaatorina tekstiilitööstuses. Sookailu keedis, tõmmis, pulber ja suits on end hästi tõestanud näriliste, ööliblikate, lutikate ja sääskede tõrjumisel.

Kokkuvõtteks tahan siiski hoiatada, et taim sisaldab mürgiseid aineid ja ravi sookailupõhiste vahenditega arsti nõusolekuta on lubamatu! Kahtlemata on soodes kasvav sookail ohtlik allergikutele ning seda ei soovitata rasedatele.

RMK rabamatkaradadel saab lisaks sookailule imetleda ka ubalehe ja tupp-villpea õitsemist. Ida-Virumaal on parimaks valikuks hästi varustatud Kotka (6,7 km) ja Selisoo (4 km) rada.

Tupp-villpea (Eriophorum vaginatum)

Suve keskpaigaks moodustub tupp-villpea õisiku asemele pehmetest valgetest pikkadest karvadest tutt.

Ubaleht (Menyanthes trifoliata) kuulub samuti muinasjutuliste ja legendaarsete taimete kategooriasse.

Tervist kõigile ja mõnusat looduses viibimist!

Lisa kommentaar

Email again: