Osmussaare nime tekkeloo kohta aga puuduvad seletused. Saart mainitakse teadaolevalt esimest korda 13. sajandi keskpaigast pärit lootsiraamatus Othensholmina. Pole aga välistatud, et Osmussaare rootslaste asundusel on tuhandeaastane ajalugu.

Rootslased elasid aastasadu Osmussaarel ning elatusid kalapüügist, põlluharimisest, loomakasvatusest ja lootsimisest kuni 1939. aasta baaside lepinguni, mil sama aasta sügisel teatasid võimud, et saar tuleb Punaarmee jaoks tühjaks teha. Järgneva aasta hiliskevadeks olid põlised saare elanikud lõplikult siit läinud ning vene väed okupeerisid saart kuni 1993. aastani. 2001. aastal asus siia elama perekond Bergström.


Tänapäeval on Osmussaarel maastikukaitseala, mis loodi 1996. aastal geoloogiliste objektide ning eluslooduse kaitseks.

Osmussaare kõige üllatavam maastikupilt avaneb aga saare läänerannikul, kus on imekspandavalt ulatuslikud taimestikuta klibuväljad - tõesti ulmeline maastik, mida peab oma silmaga kindlasti nägema. Suuri klibupõlde on ka saare kaguosas ning väiksemaid pikalt rannikupiiril.


Looduskaitsealustest lagedatel klibuvallidel kasvavatest taimeliikidest ei jää tähelepanuta veripunane koldrohi. Kaitsealuseid soontaimi on saarel kokku loetud lausa 31 liiki. Pilku püüab hiljuti õitsema hakanud haisev kurereha.



Rannikust veidi kaugemal, kus kasvavad harvalt kadakaid, köidab tähelepanu üksik jäme savanniliku võraga pihlakas, jämedad raagremmelgad paistavad kaugemalt vaadates kui klassikalise kujuga tammed. Ühtegi tamme siin saarel küll kasvamas ei näinud ning kuused olid pigem haruldus, tooni annavad sookased ja haavad. Metsa on saarel üldse vaid 50 ha ning see on peaasjalikult kasvanud kunagiste puisniitude asemele.



Avaral klibumaastikul pesitsejad on merisk ja liivatüll ning juulikuu teisest poolest saabuvad siia sulgima paartuhat kalakajakat. Boani neemel asuvas randtiirude koloonias sibavad praegu ringi väikesed klibukarva karvapallid, mõnes üksikus pesas on veel munadki. Regulaarselt pesitseb saarel kokku 76 linnuliiki.





Siinsetest mageveekogudest elab kalu suurimas järves Inahamnes, kus tavaline on ahven ja ka luukarits. Kahepaiksetest on levinuim tähnikvesilik ja hiljuti leiti ka harilikku kärnkonna, roomajaist esindab nastik. Imetajatest elab siin praegu peale arvukate lammaste ja šoti mägiveiste ka rebane, kobras ja mink.


Saarel on mitmeid neugrundbrešarahne, mis 535 miljonit aastat tagasi toimunud meteoriidiplahvatuse tagajärjel paiskusid laiali Neugrundi kraatrist. Suurim neist on madalas meres konutav bretšarahn Skarvan, mis tähendab eesti keeles kormorani.


Rahnu nimi viitab sellele, et kormoranid ei ole meile hiljuti elama asunud, vaid kunagi ammu hüljatud alad taasasustanud. Nüüd istuvad kormoranid jälle meelsasti Skarvanil. Teised kõige tähelepanuväärsemad neugrundbretšarahnud on saare põhjaosa lääneranniku lähedal kõrvuti lebavad Kaksikud, millest ühe mõõdud on 3,9x3,0x4,0 m ning teise omad 3,7x3,0x3,0 m.



Osmussaare kirdeosas asub Põhja-Eesti klindi kõige läänepoolsem ots ning ilmub Läänemere põhjast uuesti nähtavale alles Ölandi saarel. Osmussaarel on klint 5 km pikk ning kõrgemad kohad ulatuvad kuni 6 m kõrgusele. Panga peal põhjatipus on majakas ning selle lähedal klindi servas I Maailmasõjas 1914. aastal madalikule sõitnud saksa sõjalaeva Magdeburgi jäänused.



Militaarajaloo huvilistele pakub saar ohtrasti huvitavat mõlemast maailmasõjast nii militaarrajatiste kui ka arvukate pommilehtrite ja klibu vahelt väljaturritava raua näol, võibolla leidub veel kusagil ka lõhkemata pomm.


Saarel matkamise teeb mugavaks ja informatiivseks stendidega ja puhkekohtadega varustatud RMK matkarada, mis kulgeb Lõunasadamast majakani ja tagasi. Osmussaarele saab sõita Dirhami sadamast eelneval kokkuleppel kapteniga.



Väärt saar, kuhu minna.