Kõik põhjamaised metsamarjad võib julgelt klassifitseerida superfoodiks ehk suure vitamiinide ja mineraalainete sisaldusega ning kõrge bioaktiivsusega toiduaineks.

Erinevalt teiselt poolt maakera kohale sõidutatud söögikraamist on kodumaisest metsast ise korjatud toidulisa kindlasti meie organismile sobivaim, värske, soodne ja pakub teretulnud võimaluse end natuke metsa all liigutades lõõgastuda.  

Harilik pohl (Vaccinium vitis-idaea) on tänuväärne marjataim - hooajal on pohla palju, lihtne korjata, pohlamets hõlpsasti ligipääsetav ja leidub kõikjal üle Eesti, korjamine ei nõua teab mis eri varustust, sest mari ei määri ja kummikud võib ka reeglina koju jätta.

Pohl kasvab kõige paremini hõredas valgusrikkas männimetsas, mis inimesi ei hirmuta ja kus armastatakse niisamagi perega pühapäeval jalutamas käia - paksust laanest pohla otsida ei maksa ja heast pohlakohast annab tunnistust juba kaugelt paistev punav metsaalune. Pohl paljuneb eelkõige vegetatiivselt ja soodsate tingimuste korral esineb teda massiliselt.

Pohlametsa tasub paar korvi või ämbrit veel lisaks kaasa võtta, sest hea õnne korral ja rikkalikul seeneaastal võib siit lisaks pohladele leida tuntud liikidest nt männiriisikaid (Lactarius rufus) ja vähetuntutest kitsemampleid (Cortinarius caperatus).

Kuna kitsemampli kõrval võib kasvada ka valge kärbseseen, siis on oluline jälgida, et korjataval seenel ei oleks jala alusel kotjat tuppe, mis on kindel kärbseseene tunnus - rõngasjas "krae" seenekübara all on olemas mõlemal liigil.

Pohla kindel eelis paljude teiste metsamarjade, nt mustikate või vaarikate, ees on alati olnud ka marja hea säilivus suure bensoehappe sisalduse tõttu. Bensoehappe ja selle soolade antibakteriaalne toime avaldub kõige paremini just pohlahoidise pakutavas happelises keskkonnas.