Kesksuve märkamatust saabumisest annab tunnistust ka ühtäkki sinise-kollasekirjuks  muutunud metsaalune, mille on vallutanud veetlev poolparasiitne harilik härghein (Melampyrum nemorosum).

Harilik härghein on omapärase silmatorkava välimuse ja laia leviku tõttu härgheina liikidest kindlasti tuntuim - levialalt võrreldavad tagasihoidlikuma  ilmega mets- (M. sylvaticum) ja paluhärghein (M. pratense) kipuvad värvikireva sugulase kõrval kahvatuma ja kahe silma vahele jääma.

Hariliku härgheinaga võrdselt kauneid purpurjat harjakat (M. cristatum) ja põld-härgheina (M. arvense) kohtab aga üksnes Lääne-Eestis ja saartel.

Hariliku härgheina õied on tegelikult ainult kollased ja see sinakaslilla osa taimest on erksalt värvunud kõrglehed, mis on loodud tolmeldajaid õite juurde meelitama; mets- ja paluhärgheinal kirevavärvilised kõrglehed puuduvad.

Oma massilise leviku eest võlgneb härghein tänu arvukatele sitikmustadele läikivatele seemnekestele, sest poolparasiitse liigina on taim niru juurekavaga ja vajab peremeesorganismi endale eluks vajalikke toitaineid tootma. Kui tärganud seemne läheduses pole sobivat peremeestaime siis peagi taimehakatis hääbub.