Pärandkultuurist meil ja piiri taga

Triin Neljandik, RMK puhkemajanduse osakonna projektijuht

Jürgen Kusmin, RMK Vardi metskonna metsnik

Rahvusvahelisel tasandil pärandkultuurist kõneledes tabame end järjest sagedamini mõttelt, et idee on ühine, aga konkreetsetes küsimustes räägime väga erinevatest asjadest. Meenub lugu, kus pimedatel paluti kirjeldada elevanti ja igaüks neist sai loomast ettekujutuse vastavalt sellele, mis kehaosa tal võimalik kompida oli. Siinkohal ei taha me hetkekski vihjata koostöö puudumisele vastaval alal tegutsejate vahel. Tegemist on erinevates oludes ja ennekõike erineval kultuurilisel taustal välja kujunenud tõekspidamistega, mida kolleegide saavutused järjest enam globaliseeruvas maailmas küll mõjutavad kuid mis üldjoontes säilitavad siiski oma näo.

Millest me räägime?

Terminoloogia täpsustamine on oluline igas valdkonnas. Kas pärandkultuur on üldistatult kõik inimtekkeline ja materiaalne, mis asub loodusmaastikus ja on oma esialgse kasutusfunktsiooni minetanud? Või on sealhulgas ka endisaegsed töövõtted, kombed ja pärimused? On pärandkultuur ja kultuuripärand hierarhilised või samatasandilised mõisted? Nii mõneski naaberriigis tutvustatakse pärandkultuurina vaid riikliku tähtsusega kaitse all olevaid objekte või poollooduslikke kooslusi.
Nähes, kui erinevalt mõistetakse pärandkultuuri (cultural heritage) naabrite juures, tekib küsimus, kas me Eestiski üksteisest ikka aru saame. Tuleb tunnistada, et ka meil vajavad need terminoloogilised küsimused laiemat diskussiooni, kuhu on vajalik kaasata erinevate elualade eksperte (kultuuri- ja keeleteadlasi, etnograafe).

Kaitsta või hoida

Sarnaselt terminoloogiale vajab täpsustamist omanikuhoiu mõiste, mis on sisuliselt põlvest põlve kestnud austav suhtumine eelmiste inimpõlvede poolt loodu vastu. Aastakümned meile võõrast riigikorda on jätnud oma jälje ja nüüd oleme taas avastamas unustatud vanu tõdesid. Kahtlemata oleme ainulaadses olukorras. Suuri ühiskondlikke vapustusi üle elanud riigina võib meie maastikult leida hulgaliselt kasutusest välja jäänud kuid tänapäevase majandustegevuse poolt veel hävitamata objekte. Samuti on levimas teadlikkus nende objektide olemasolust ja kasvamas tahe neid väärtustada. Ehk on eestlased säilitanud vastuvõtlikkuse uutele ideedele ning valmiduse eksperimenteerida – sealhulgas ka omanikuhoiu põhimõtteid.
Samas on levinud ka arusaam, et eelmiste põlvkondade poolt pärandatu säilitamiseks on vajalikud käsud ja piirangud. Väärtused, mille säilimine peaks riiklikult tagatud olema, pole mitte ainult maaomanike huvisfääris. Pigem vastupidi, maaomanik ise kipub muude regulatsioonide ja nõuete taustal tahaplaanile jääma. Kas kõiki osapooli ühiskonnas rahuldab pragmaatiline tähelepanu juhtimine ja teavitustegevus või on siiski vajalik riiklik sekkumine ja teatud käitumisreeglite kehtestamine pärandkultuuri objektide säilimise tagamiseks? Siin on vajalik kokkulepe, millised elemendid vajavad suuremat tähelepanu, sest kõigele keskenduda ei saa.

Paratamatult kerkib esile küsimus - kas omanikuhoiu võimalikkus Eestis on vaid naiivne unistus? Vastaksime siinkohal Lembitu Tarangu mõttega - kui maaomanik omanikuhoiu tähtsust eraldi väärtuseks ei ole kujundanud, siis seda ka ei teki. Mittehoidmise põhjuseid võib olla mitmeid, hoidmise eelduseks saab olla peamiselt teavitustegevus. Sajaprotsendilist mõju ja kõige säilimist on palju loota, aga juba kultusraamat „Kevades“ on öeldud: „kui tervet rehkendust ei jõua, siis tee pool.“

Pärandmaastik – igaühel omanäoline

Pärandkultuurist üldiselt rääkides võivad eri rahvuste nägemused olla vägagi erinevad, huvitava paralleelina on aga pärandmaastik kõigile väljakujunenud kultuuriruumiga rahvustele omane “kultuurökosüsteem”. Sarnane on ka nende väljakujunemise meetod: paikseks jäänud ja karjakasvatusega tegelema hakanud inimene on eluaset ümbritsevat maastikku hakanud mitmekülgselt kuid samas mõõdukalt “tarbima”. Need maastikud on olnud samaaegselt karjamaaks, sealt on varutud täiendavat lisasööta loomadele ning puude vilju ja marju enda toidulaua rikastamiseks. Lisaks füüsiliste vajaduste rahuldamisele on pärandmaastikel olnud ka vaimne roll, sinna on kuulunud uskumuste ja traditsioonidega seotud põlispuud või eripärased kivid. Pärandmaastike erinevused riigiti on tingitud peamiselt kohalikest ökoloogilistest oludest.

Säilitada protsessi või seisundit

Pärandmaastike väärtuse tagamiseks on ainuvõimalik tee protsessi tagamine. Erinevaid maastiku ja kultuurikäsitlusi koondavas artiklikogumikus Maastikukäsitlusi Eestis (2001) tõdeb maastikuteadlane Mart Külvik, et ka looduskaitse puhul on seisundi kaitse asendunud protsessi kaitsega.
Kas sarnaselt tuleks käituda ka pärandkultuuriga? Pärandkultuuri puhul on protsessi säilitamine probleemne, kuna kadunud on eluviis, mis selle tekitas. Üldjuhul olid tänaseni maastikus säilinud pärandkultuuri objektid seotud väga konkreetse ja spetsiifilise eesmärgi või tegevusega, mille taastamise otstarbekus ja võimalikkus on kaheldav. Kas saab inimesi sundida endisaegsete ja tänapäeva mõistes algeliste elu- ja töötingimuste juurde vaid protsessi säilitamise eesmärgil? Kui varasematel aegadel oli nüüdne pärandkultuur inimese teenistuses, siis kas nüüd peaks asi olema vastupidi – pärandkultuur tuleks asetada kõrgemale inimese vajadustest? Sellise olukorra vältimiseks tuleks ehk pärandkultuuri objektide juures säilitada siiski nende seisundit ning seisundi abil tutvustada tänapäeva inimestele möödunud aegade protsesse. Seda saab teha konkreetsete objektide töökorras hoidmise ja nende eksponeerimise abil.

Ja ikkagi kiuslik küsimus – kellele ja milleks seda vaja on?

Hoolimata erinevast terminoloogiast ja põhimõtetest on nii meie kui naaberriikide käsitlustes pärandkultuurist üks sarnasus – usk et pärandkultuuril on oluline roll rahvusliku ja kohaliku identiteedi hoidmisel ja väljendamisel, pärandkultuuri säilitamine suurendab nii materiaalset kui mittemateriaalset elukvaliteeti ning maastike mitmekesisust. Praktilise väärtusena on esile tõstetud eelkõige kasutusvõimalusi turismi alal.
Pärandkultuuri objektid eksisteerivad maastikus sõltumata sellest, kas me neid tähele paneme ja väärtustame või mitte. Küsimus on pigem selles kas me keskendume vaid tänapäevasele, unustades mineviku või seostame oma tänased tegevused esivanemate tööga, millest meie elulaad ja mõttemaailm on välja kasvanud.

Pärandkultuuri objektide inventuur on pälvinud tähelepanu ka Euroopas

Olulisim rahvusvaheline koostööfoorum metsandusliku ja metsas paikneva pärandkultuuri alal on igal aastal toimuv IUFRO (rahvusvaheline metsateadlaste organisatsioon) metsaajaloo sektsiooni konverents. Eestis alustatud mittekaitstava pärandkultuuri inventuuri tulemusi ja tööpõhimõtteid on töörühma inimestel olnud võimalus tutvustada kolmel korral. Neist viimasel, septembris Kreekas Thessalonikis toimunud konverentsil, esitleti juba inventeerimisandmetele tugineva kaardianalüüsi tulemusi. Selleaastase konverentsi peateema sobis Euroopa kultuuri hälli eriti hästi – „Woodland Cultures in Time and Space: tales from the past, messages for the future“. Kolme päeva jooksul kuulatud ettekanded näitasid ilmekalt erinevate käsitluste rohkust. Lõpupäeva ekskursioon Mount Paiko mägipiirkonda vaid kinnitas seda. Siinkohal saab sisukatest päevadest ülevaate andmiseks piirduda vaid mõne ilmekama ettekande kokkuvõttega.

Metsa majandamine ja kultuuriidentiteet – vastuolud ja kokkulepped Alpides
Elisabeth Johann (Austria)

Euroopa maastikke on kujundanud mitmekesised metsamajandamise tavad, mõjutades metsade tihedust, struktuuri ja liigilist koosseisu. Tänapäeva metsade kujunemisel on rolli mänginud nii keskkonna- kui ka sotsiaalsed faktorid.

Maakasutussüsteemi lahutamatu osana on metsad tihedas vastastikuses mõjus põllumajandusliku tootmisega. Põllumajanduse osakaalu vähenemine, sotsiaalmajanduslik areng ja tänapäevased metsade majandamise viisid on sügavalt muutnud ühiskonna ja metsaressursside vahelisi suhteid, katkestades metsaga seotud teadmiste ülekandumise ühelt põlvkonnalt teisele ja vähendades nende rolli identiteedi väljendajana.

19. sajandi alguses hakkas levima arusaam metsast kui „kasulikust loodusest“ – selle aja märgid on metsamaastikus siiani selgelt nähtavad. Metsi loodi rangete geomeetriliste põhimõtete järgi, metsa piirid pidid olema selged ning puud istutati ridadesse. Kõrgeim prioriteet oli maksimaalne heakvaliteedilise puidu tootmine, esteetilised ja bioloogilised aspektid jäeti kõrvale. Tagajärjeks oli metsameeste kaugenemine traditsioonilisest metsa majandamisest ning metsa mitmekesisest kasutusest. Traditsioonide tähtsus ja sellega koos ka teadmised ise läksid kaduma. Seda lõhet aitas mingil määral ületada 18./19. sajandi vahetusel ilmunud metsanduslik kirjandus, mis talletas muuhulgas ka informatsiooni traditsioonilise metsakasutuse ja töövõtete kohta. Näiteks kasutati pöögi erinevaid osi ravimina, parkimiseks, värvainena, soojustamiseks, inimeste toiduks (jahu, õli ja kohvi valmistamisel) ja loomasöödaks (lehed). Tänapäeval on eelmiste põlvkondade teadmisi taas väärtustama hakatud kui olulist osa kohalikust identiteedist. Metsad on osa meie põlvkonna kultuuripärandist ning kultuuriline mitmekesisus on inimkonna jaoks sama vajalik kui bioloogiline mitmekesisus looduse jaoks.

Otsides „puhast“ metsa – metsandus, mitmekesisus ja maastikud Prantsusmaal
Xavier Rochel (Prantsusmaa)

Sattudes silmitsi üheliigilise okaspuu kultuurpuistuga tunnevad paljud inimesed vastumeelsust ja kurdavad mitmekesisuse ja atraktiivsuse puudumise üle. Teised jälle kiidavad puhast hooldatud majandusmetsa. 1701. aastal kuulsa riigimehe ja maaomaniku Vaubani poolt kirjutatud tekst näitab tema vastumeelsust metsiku looduse suhtes. Tema vaatenurgast koosnevad looduslikud metsad paljudest kasututest liikidest, mis on ilma igasuguse korra või eesmärgita levinud väärtuslikel viljakatel maadel, mis võiksid kanda tulutoovamat saaki.

Samadel eesmärkidel soosisid mitmed 18. sajandi teoreetikud inimese poolt loodud kultuure, kus hoolikalt valitud liigid saaksid segamatult kasvada täiskasvanud puudeks ja oleksid ideaalse kujuga puidu tootmiseks. Juba 17. sajandil kästi puuraiujatel puhastada mets luuderohust, iileksist ja teistest ebaproduktiivsetest liikidest. Mitmetes mägipiirkondades viidi läbi nn puhastusraied, ning eemaldati pööki, tamme ja harilikku mändi, et luua euroopa nulu monokultuure, mida oli majanduslikult kõige tulusam kasvatada. Lisaks on liike eemaldatud ka metsakasutusest lähtuvalt, näiteks tammekoore kasutamise tõttu parkimisel. Jugapuu vähesuse põhjuseks mägipiirkondades peetakse selle mürgise puu eemaldamist karjatatavatel aladel talupidajate poolt.

Traditsiooniliste teadmiste säilitamine metsa kasutamisest Šveitsis
Matthias Bürgi, Susan Lock, Martin Stuber (Šveits)

Metsa majandamine ja -kasutus on Šveitsis 20. sajandi jooksul märkimisväärselt muutunud. Puidu tootmine on oluliselt vähenenud ning põllumajanduslikud kasutusviisid, nagu puiskarjamaad, heina, lehisvihtade ja puulehtede (allapanu) kogumine kadusid täielikult. Tänapäeval on sellist metsakasutust hakatud jälle väärtustama kui tähtsat osa kultuurist, ökosüsteemide arengust ja ökoloogiast. Projekti „Waldgeschichte – waldgeschichten“ käigus küsitleti endisi metsatöölisi ja inimesi, kes on otseselt olnud seotud metsakasutusega. Küsitlemise käigus uuriti, milliseid töid on nad ise metsas teinud ja millistest oma elukohas kuulnud. Selgus, et põhilisteks metsakasutusviisideks olid lisaks puidu ja küttepuude muretsemisele metsa kasutamine puiskarjamaana ning marjade ja ravimtaimede korjamine. Üllatavalt suur osakaal oli küsitletute hulgas puulehtede kasutamisel, neid koguti nii loomadele allapanuks kui ka madratsite ning patjade täiteks. Projekti on plaanis tulevikus jätkata ka teistes regioonides.

Böömi söepõletajad – privilegeeritud oskustöölistest veidrateks metsaelanikeks
Jiri Woitsch (Tšehhi)

Esimesed kirjalikud teated söepõletajatest Böömimaal pärinevad varajasest keskajast kuid arheoloogilised tõendid näitavad et söepõletamisega on tegeletud juba ammu enne seda. Eriti vajalik oli söepõletamine raua ja hõbeda tootmiseks (14.-16. sajandini oli Kurtnà Hora regioon tähtsaim hõbedatootja maailmas), hiljem ka keemiatööstuses ja püssirohu tootmisel. Varem on küll uuritud puusöe tootmise tehnoloogiat, ulatust ja selle mõju keskkonnale, kuid puudus informatsioon söepõletajate kohta - kes olid need tihedalt metsaga seotud inimesed?

Arhiivimaterjale, kirjandusallikaid ja kohalikku folkloori uurides selgus, et alates 14. sajandist hakkasid professionaalsed söepõletajad moodustama omaette sotsiaalset gruppi. Selle ajaperioodi kirjanduses ja folklooris nähakse söepõletajat targa, uhke ja vapra mehena, kes on ühiskonnas suure au sees. 1327. aastal mainitakse esimest korda Söepõletajate gildi, mis ühendas Kurtnà Hora jaoks puusütt tootvaid Kesk-Böömimaa söepõletajaid. 1490. aastatel ulatus gildi liikmete arv juba 6000-ni. Gildi kuuluvatele söepõletajatele olid Böömimaa kuningate poolt antud mitmed privileegid, mis muidu kuulusid vaid ülikutele, nagu näiteks õigus kanda relva.

Olukord muutus 16. sajandil kui sütt hakati hõbeda kaevandamise piirkondades suures ulatuses põletama veeteid pidi kohale toodud puidust ning puudus vajadus puusöe ostmiseks söepõletajatelt. Hiljem hakkas vähenema ka hõbedatootmine ning sellega seoses kaotasid söepõletajad kõik oma põlised eesõigused. Tööta jäänud söepõletajatest said madalapalgalised töölised põllumajanduses või raua tootmisel. Seadustes oli lubatud ainult väheväärtusliku puidu kasutamine söepõletamiseks ning ebaseaduslikku söepõletamist karistati karmilt. Puusöe põletamise tähtsus hakkas veelgi vähenema 19. sajandil seoses kivisöe laialdase kasutuselevõtuga. Tagajärjeks oli söepõletajate äärmine vaesus ja madal sotsiaalne staatus. Toimus muutus ka söepõletajate kujutamisel kirjanduses ja folklooris, söepõletajaid nähti kui veidraid, räpaseid ja ohtlikke metslasi. Selline kujutlus söepõletajatest on üle kandunud ka tänapäeva.