Arvo Kullapere

Keskkonnaameti biosfääri kaitseala nõunik

Looduskaitse ajaloo tähtsamaid hetki on eelmise sajandi inimkonna majanduse tormilise arengu taustal maailmas krooninud geneetilise koodi dešifreerimine, inimese lend Kuule, ülemaailmse telekommunikatsiooni ja arvutitehnika lai levik jne. Samas kaks suurt maailmasõda, võidurelvastumine, keemiline saastamine, energia mõttetu raiskamine, ressursside ületarbimine, osoonikihi hävimine ja kliimamuutused. Selliste globaalsete ohtude taustal on Euroopa looduse kaitsmise edulugu olnud suhteliselt tagasihoidlik. Kõige efektiivsemalt on mõjutanud Euroopa looduskaitset peale teist maailmasõda Euroopa Liidu teke ja tema tööorganite poolt vastu võetud Linnu- ja Loodusdirektiivid ja nende alusel moodustatud Natura 2000 võrgustik, millega alustati bioloogilise mitmekesisuse säilitamist ja liikidele soodsa seisundi tagamist. Maailmas tehakse suurt looduskaitset läbi konventsioonide, biosfääri kaitsealade ja rahvusparkide võrgustiku.

Ka kodaniku tasandil on see olnud võimalik, nii nagu Artur Toom alustas 100 aastat tagasi. Ta tegeles tuletornide, mereside, päästejaamade jms arendamisega, saades Tsaari-Venemaa ja Eesti Vabariigi Valitsuselt nende tööde eest 10 ordenit ja medalit. Eesti rahvale on ta tuntud kui linnukuningas ja looduse kaitsja, pälvides 35 aastase väljapaistva töö eest tunnustuseks looduskaitse rinnamärgi.

Eesti looduskaitse olulisemate hetkedena mainin Loodusuurijate Seltsi tegevust, Looduskaitse seaduse vastuvõtmist 1935. aastal ja selle seaduse alusel Looduskaitse Nõukogu ja Riigiparkide Valitsuse  tegevust, Looduskaitse Registri moodustamist.

Eesti Loodusuurijate Seltsi taaskäivitamine 1951. aastal ja Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni moodustamine viis uue looduskaitse seaduse tekkele ja kaitsealade moodustamisele 1957. aastal. Riiklike looduskaitse struktuuride moodustamisele ja maailma looduskaitse ideede sissetoomisele aitas kaasa Metsamajanduse- ja Looduskaitse Ministeeriumi loomine. Ilmekaiks näiteiks oli Lahemaa Rahvuspargi, Lääne-Eesti Saarestiku Biosfääri Kaitseala moodustamine, monitooringu alustamine jpm.

Käesoleva sajandi panuseks Eesti maastike kaitsel on maahooldustoetuste ja erinevate meetmete rakendamine. Tegemist on uue „maakultuuri“ tekkega. Keskkonnaameti moodustamisega tekkis selgus eri tüüpi kaitsealade valitsemiseks. Kõige hinnatavamaks pean aga paljude loodus- ja keskkonnakaitse organisatsioonide teket ning inimeste keskkonnateadlikkuse tõusu.

Mul on olnud haruldane võimalus õppida tundma Lääne-Eesti saarestiku loodust väga paljude eesti teadlaste kõrval: botaanikud, ornitoloogid, ihtüoloogid, geoloogid jt. Nad on mulle välitööde käigus palju näidanud ja õpetanud. Peaaegu kõigil meil uurimistööl käinud teadlastele on jäänud väike viga külge, nad on kiindunud saarte maailma. Siia tahetakse ikka ja alati tagasi tulla.

Looduskaitses midagi suurt teha, see on meeskonna töö. Viimastel aastatel on see õnnestunud näiteks Vilsandi rannikuala taastamisel ja loomade karjatamisel. Kahel aastal koostöös Keskkonnaameti, ELF-i ja AS Saaremaa Ökoküla inimestega oleme korraldanud mitmeid talguid ja taastatud karjamaadele on toodud üle 1000 lamba. Koostöö maaomanike ja saareelanikega on võimaldanud rannikukooslusi muuta. See on rõõmustav.
Hea on meenutada kevadisi põnevaid linnuloendusi saarestikus, mida olen teinud juba üle neljakümne aasta. Huvitavad on olnud kohtumised tuhandete kaitseala külastajatega Eestist ja välisriikidest.

Väga töömahukas oli rahvuspargi moodustamise aeg ning paljude kultuuriväärtuste taastamine: kiviaedade lappimine EPA üliõpilastega, tuulikute ja kaptenitalude korrastamine Kohtla-Järve Rohelise Vööndi metsamajandi töötajatega Vilsandi saarel. Rahvusvahelise foonijaama rajamine Eesti Keskkonnauuringute Keskusega. Loona mõisa taastamine koostöös Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskusega on väldanud juba üle kümne aasta. See töö peab jätkuma, kuna Vilsandi rahvuspark vajab korralikku külastus- ja keskkonnahariduskeskust Saaremaal. On alanud koostöö RMK-ga külastustegevuse paremaks korraldamiseks.

Soovin kõigile head looduskaitse aastat!


Olen sündinud Saare maakonnas Vilsandi saare Kusti talus. See on ainuke majapidamine Vilsandi 32 talust, mis on läbi aastakümnete olnud järjepidevalt asustatud, ka kõige keerulisematel aegadel. Oma esimesed linnualased teadmised sain 1958. aastal koos Leo Aumehega Vaikadel käies. See ei unune kunagi ja sai alguseks minu looduskaitselisele huvile ja hilisemale tööle.

Algkooli lõpetasin Vilsandi saarel, keskkooli Pärnus ja ülikooli Tartus. Aspirantuuri läbisin Zooloogia ja Botaanika Instituudi prof. dr. Eerik Kumari käe all. Kandidaadi väitekirja kirjutasin valmis hariliku haha ökoloogia teemal. Pidin seda Venemaal kaitsma, aga ühiskondlik olukord muutus kiirelt ja jäigi kaitsmata. Seda teadustöö etappi jäid meenutama üle 20 teadusartikli, välisesinemised konverentsidel ja üks Vilsandi looduskaitseala teemal koostatud raamat.

Esimene töökoht peale ülikooli oli suunamisega Matsalu looduskaitsealale nooremteaduriks. Peagi aga suunati mind edasi Vilsandi looduskaitseala direktoriks 1981-1993 ja seejärel määrati Vilsandi rahvuspargi direktoriks kuni rahvuspargi administratsiooni kaotamiseni 2005. aasta lõpus. Jätkasin tööd kõigi kaitsealade kaitse korraldamiseks reformitud Riikliku Looduskaitsekeskuse Saare regiooni asedirektorina kuni selle muutmiseni Keskkonnaametiks. 1. veebruarist 2009 töötangi Keskkonnaameti biosfääri kaitseala nõunikuna.

Olen kuulunud mitmetesse nõukogudesse, nagu Eestimaa Looduse Fond, Sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK), Sihtasutus Turvaline Saaremaa, SA ja MTÜ-des nimetusega Biosfääri Programm. Kaks koosseisu olin valitud Kihelkonna Valla Volikogu esimeheks 1996-2002. Olen olnud tegev ka mitmes huviseltsis, sh Eesti Loodusuurijate Seltsis alates 1970. aastast ja Saaremaa Rotary klubis.

President Lennart Meri tunnustas mind töö eest rahvuspargis ja Loona mõisa kompleksi taastamise eest Vilsandi rahvuspargi keskuseks Valgetähe medaliga.

Olen abielus Kadri Kullaperega, kes on jaganud samades asutustes erinevaid ameteid, kus minagi. Alates 2009. aastast töötab ta RMK Vilsandi Rahvuspargi teabepunktis teabespetsialistina.

Meil on kaks täiskasvanud poega. Tarvo on lõpetanud kaks korda Mereakadeemia, alul kalandusinsenerina ja seejärel tüürimehena. Ta on saanud karmi karastuse Atlandi ookeanil NAFO tsooni rahvusvahelise inspektorina. Marko on õppinud Tartu ülikoolis ja aasta USA Atlanta eraülikoolis. Praegu valmistub kaitsma Tartu Ülikoolis keskkonnakeemia alal doktoritööd. Mõlemad pojad tunnevad end nagu kalad Vilsandi vetes ja suviti elavad suurema aja paatides.

Vilsandi rahvuspargi ja Vilsandi saare roll on olnud mulle tähtsal kohal - alates 1993. aastast olen koos perega korraldanud iga kahe aasta järel rahvarohkeid ja neli päeva vältavaid ülemaailmseid vilsandlaste päevi ja osalenud külaelu liikumise eestvedajana ja Saarte Programmis kodukandi arendajana.