Marju Pajumets

RMK Lääne-Eesti piirkonna külastusjuht

Asusin looduskaitsesse tööle 1. oktoobril 2001. aastal Matsalu Looduskaitseala loodusharidusspetsialistina. Selle üheksa aasta jooksul on looduskaitses toimunud mitmeid murrangulisi sündmusi.

Palju uuendusi tõi kindlasti kaasa liikumine Euroopa Liidu poole. Natura 2000 alade valimine, inventuurid ja selgitustöö. Inventeeriti vääriselupaiku, märgalasid, põlismetsa ja pool-looduslikke kooslusi, samuti rahvusvahelise tähtsusega liike. Palju tehti selgitustööd, küll ajakirjanikele, küll kohalikele elanikele. Valmis mitu filmi (Terra Maritima ja Terra Silvestris), mis tutvustasid rahvusvahelise tähtsusega elupaigatüüpe.

Euroopa Liiduga liitumise ajaks olid Natura alad valitud, valminud andmebaasid ja kaardid. 2004. aastast on jätkunud töö nende alade kaitse korraldamisel. Väljapoole seni olemasolevaid kaitsealasid moodustati hoiualad, et tagada rahvusvahelise tähtsusega liikide kaitse ja elupaigatüüpide säilimine. Matsalu rahvuspark sai 2003. aastal tunnustusena tehtud töö eest Euroopa Nõukogu diplomi, mida edukalt kaitsti ka 2008. aastal.

Üks suuremaid muudatusi leidis aset 2006. aastal, mil kaotati kaitsealade administratsioonid ja loodi tsentraliseeritud juhtimisega Riiklik Looduskaitsekeskus. Üle Eesti moodustati 8 regiooni ja peakontor asus Tallinnas. Riiklikust looduskaitsekeskusest sai kaitsealadel kaitse korraldaja, kaitsealade valitsejaks olid keskkonnateenistused.

Kahe aasta pärast reform jätkus ja 2009. aasta veebruariks loodi Keskkonnaamet, kuhu liideti kokku juba nii keskkonnateenistused, Riiklik Looduskaitsekeskus kui ka Kiirguskeskus. Moodustati 6 regiooni peakontoriga Tallinnas. Reformi käigus pandi kaitsealadel külastuse korraldamise ülesanne RMK-le, kuhu asusin 1. veebruarist 2009 tööle ka mina – külastuskorralduse spetsialistina.

Vaadates neile aastatele tagasi leian kohaliku inimesena ja looduskaitses üsna pikka aega töötanud inimesena, et rahvusparkidel ja suurematel kaitsealadel peaks ikka olema oma administratsioon ja meeskond. Sageli tsentraliseeritud hiigelasutus kaugeneb kohalikest elanikest ja kohalikest oludest. Rahvuspargid kui meie loodus-, kultuuri- ja ajaloopärandi kandjad võivad lahustuda suurde kaitsealade massi. Aga uute olude ja uue ajaga tuleb kohaneda, võtta nendest plussid ja anda endast parim Matsalu rahvuspargi ja kogu piirkonna jätkuva arengu ja väärtuste säilimise nimel.

Minu isiklikud mälestused on seotud paljuski just loodushariduse valdkonnaga, aga eks eredaid mälestusi on ka näiteks seiretel osalemisest. Loodushariduse valdkonnas on inimeste teadlikkuse tõstmisel meil veel palju ära teha. Urbaniseerunud inimesed kaugenevad loodusest ja nii juhtub palju naljakaid seiku.

Kord juhtusin looduskeskuses ekspositsiooni tutvustades kuulma üht sellist küsimust, mille kena proua esitas oma kaaslasele vaadates kopra topise saba: „Kas ta tõesti sellega võtabki puid maha?“ Eks see saba meenutab küll mootorsae lehte, aga puid on sellega ikka väga raske langetada.

Suurimad komplimendid tööle on tulnud Eesti Vabariigi praeguselt presidendilt Toomas Hendrik Ilveselt, kes oma Matsalu külastuse käigus ütles, et iga eestlane peaks kindlasti Matsalu looduskeskuses ära käima. Minu jaoks isiklikult ka näiteks ühe õpetaja ütlus peale õpilaste loodusretke: „Täitsa uskumatu. Retk oli nii huvitav, et poisid ei pannud kordagi kõrvaklappe pähe.“ Tegu oli 15-16-aastaste teismeliste grupiga, kes igalpool käies kandsid kaasas oma muusikamasinaid ja kaelas kõrvaklappe. Nii kui igav hakkas pandi klapid pähe ja lülitati end toimuvast välja. See retk aga õnnestus läbida nii, et klapid kordagi pähe ei sattunud.

Aastaid olen osalenud koos Triin Paakspuuga kakuseirel. Kakud on mu suured lemmikud ja öised kakuretked on minu jaoks olnud alati ääretult huvitavad. Meie kõige värvikamad seigad on olnud vast need, kui lisaks kakkudele oleme kuulnud ka teisi huvitavaid ööhääli. Kord sattusime händkaku asukohta kaardistades kuulma kevadist isailvese kräunumist ja teinekord sattusime väga lähedale kevadel juba paaris liikuvale ja üheskoos hullavale hundipaarile, kes ööpimeduses meie kõrval ulgusid.

Eks rõõmustavat ja eredat, aga vahel ka nukrat tuleb ikka ette, kui juba pea 10 aastat ühes kohas ühtede inimestega koos töötada. Nii võibki öelda, et on olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga ma olen äärmiselt tänulik, et kunagi Matsallu sattusin ja olen saanud nende suurepäraste inimestega koos töötada ja nendelt nii palju õppida. Tänu sellele aga ka palju edasi õpetada kõigile neile lastele ja õpetajatele, kes aastate jooksul on Matsalus loodust õppimas käinud.


Marju Pajumets on sündinud Läänemaal Kirikukülas, tema kodutalu asub Matsalu rahvuspargi territooriumil. „Oma looduse armastuse olen saanud vanaisalt ja isalt, kellega koos sai kalal käidud, puisniite hooldatud, metsas kolatud, linde vaadeldud ja palju muud tehtud,“ räägib Marju.

Koolis käis ta Lihula Keskkoolis, mille lõpetas 1991. aastal. Edasi asus Marju õppima Tallinna Pedagoogilisse Seminari algklasside õpetajaks, mis jäi pooleli esimese poja sünni tõttu. Kuna laps sündis raske sünnitraumaga veetis Marju järgnevatel aastatel palju aega haiglates ja pühendudes pojale jäid õpingud katki. Peale teise poja sündi 1998. aastal avastas Marju Lihula Rahvaülikooli, kus läbis mitmeid kursusi (giidikoolitus, soome ja inglise keele algkursus).

Marju on läbinud ka tööturuameti alustava ettevõtja koolituse ja aastast 2000 tegutsenud Matsalu piirkonna loodusgiidina. Marju on tegev ka MTÜ-des Keskaegne Lihula ja Läänemaa Giidide Ühing.

2001. aastast on Marju töötanud Matsalus loodushariduse spetsialistina. 2009. aastast RMK külastuskorralduse spetsialistina ja aastast 2010 RMK Lääne-Eesti piirkonna külastusjuhina.
2006. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli Türi Kolledži keskkonnateaduse eriala ja 2009. aastal Luua Metsanduskooli loodusretkejuhi eriala kiituskirjaga.

1992. aastast on Marju abielus Jaanis Pajumetsaga, kes töötas kümme aastat Päästeteenistuses päästjana ja vahtkonnavanemana. Ta on töötanud ka kiirabiautojuhina, hetkel on alustamas eraettevõtjana. Neil on kaks poega: Jaanek õpib Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis gümnaasiumi reaalkallakuga 10. klassis ja Mattias õpib väikese Metsküla Algkooli 5. klassis.