Merike Tsimmer

Endine Karula Rahvuspargi ja Riikliku Looduskaitsekeskuse töötaja

Ilma looduseta ei oska

Minu sattumine looduskaitsesüsteemi oli küll üsna juhuslik, kuid täiesti ootuspärane. Kogu oma senise elu olin elanud maal, igapäevane kokkupuude loodusega ning looduse hoidmine oli minu jaoks olnud loomulik ja enenesestmõistetav. Ja kui mu kodukohta rahvuspark loodi ning seal mõne aja pärast mulle sobiv töökoht pakkumisele tuli, tundus see hea võimalusena tutvuda looduskaitsesüsteemiga ning näha kõike natuke teisest perspektiivist. Ning kümne aasta jooksul ma seda kõike näha ka sain.

Asusin tööle 1999.a. märtsis Karula rahvuspargi loodushariduse spetsialistina. Minu peamiseks tööks oli kaitseala tutvustamine, st rahvuspargi ja selle õpperadade voldikute ning infotahvlite väljaandmine, loodushariduslike koolituste ja ürituste korraldamine. Tegelesin ka külastuskeskuse väljaarendamisega: püsinäituse, slaidi- ja multimeediaprogrammi loomisega, infopunkti töö korraldamisega, koordineerisin koostööd kohalike giidide ja turismiettevõtjatega. Mõne aasta pärast lisandus tööülesannete hulka looduskasutuslubade väljastamine, õppe- ja matkaradade ning telkimiskohtade väljaarendamine ning hooldamise korraldamine. Koostöö kohalike elanikega, kellelt rajahooldust ja paljusid muid töid tellisin, muutus väga oluliseks. Tihtpeale sai tunda end kui sotsiaaltöötaja, kellele külaelanikud oma muresid kurtma ja rõõme jagama tulevad.

Kummaliseks asjaoluks kogu selle aja jooksul oli minu jaoks see, et kogu minu poolt tehtav töö – ja mitte ainult see, vaid ka muu elementaarne kaitsealade toimimisega  seonduv nagu võsalõikuse ja niitude hooldamise korraldamine, arhitektuuriliselt väärtuslike hoonete päästmine jne – tuli ära teha projektipõhiselt. Nii saigi elatud vajaduste väljaselgitamisest aruandluseni, püüdes leida parimaid võimalikke lahendusi ning tihtilugu tehes kõike olulist ära ka miinimumprogrammil. 

Rahvusparki juhtis selle algusajast saati ainsa direktorina töötanud Pille Tomson. Tema kindla käe ning loogilise juhtimise all toimis kõik kui kellavärk – tegutsesime meeskonnana ja kindlate eesmärkide suunas. Parimatel päevadel oli meie tiimis koguni 10 inimest, Karula rahvuspark oli Eesti mastaabis kui näidiskolhoos.

Looduskaitse ajaloos – ja seda just pisikese ja armsa Karula rahvuspargi seisukohalt – oli minu jaoks murranguliseks ajaks 2006. aasta toimunud looduskaitse reformimine ja sellega seondunud segadus. Riikliku Looduskaitsekeskuse sünniga kaotati kaitsealade administratsioonid, eesmärgiga muuta juhtimine tsentraliseeritumaks. Karula Rahvuspargist lahkus töölt hulk tugevaid inimesi, allesjäänute tööpiirkonnad laienesid ning kokkupuutepunktid piirkonna elanikega ähmastusid. Kohalike elanike usk ja toetus lõid kõikuma. Rahvuspargi kui kohalikku kultuuripärandit väärtustava kaitseala üheks ja ülioluliseks alustalaks aga ongi ju kohalik elanikkond! Oma administratsiooni kaotamine, otsuste tegemine kaugelt-kõrgelt aga ei toeta minu arvates mitte rahvuspargi eesmärke ja jätkusuutlikkust.

2009. aasta alguseks sai läbi järgmine looduskaitsereform. Kaks reformi kolme aasta jooksul oli minu jaoks aga liig ning nii võtsin rahulikult vastu koondamise ja uue väljakutse – töö mittetulundusühingute konsultandina Valgamaa Arenguagentuuris. Vaadates tagasi neile kümnele aastale, mil looduskaitsesüsteemus töötasin, võin aga kõhklusteta kinnitada, et see oli aeg mu elus, mis pakkus nii palju hingele ning oli põnevaim mu elus.


Mis on mul loodusega pistmist?

Sündisin 1967. aastal Tartumaal Pangodis, käisin pisikeses Unipiha Algkoolis, Otepää Keskkoolis ja Helme Sanatoorses Internaatkoolis. Olustvere Sovhoostehnikumist sain mesinikukutse, Räpina Aianduskoolis õppisin aiandust. Kõrgkooli lõpetasin 2006.a. Pärnus (Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž, turismi- ja hotelliettevõtlus).

2009. aasta veebruarist töötan Valgamaa Arenguagentuuris MTÜ konsultandina. Enne seda olin 2006.-2009.a. Riiklikus Looduskaitsekeskuses külastuskorralduse spetsialist, alates 1999. aastast Karula Rahvuspargi loodushariduse ning turismi- ja loodushariduse spetsialist.

Olen töötanud mesinikuna 1996. aastal tollastes Kambja ja Karula sovhoosides, müügiagendina Estiko Kommertsis, peamine aeg aga sai pühendatud laste kasvatamisele ja talupidamisele Karula vallas Karula rahvuspargis. 23 aastat kestnud abielust on sündinud kolm tubli last, eluteed ise on selleks ajaks küll lahku läinud.

Kogu senise elu olen aktiivselt erinevaid täiendkoolitusi nõutanud ning põnevate hobidega tegelenud. Nii olen aastate jooksul läbinud taluturismi, giidiõppe, eduka müügi, kogukonna kaasamise ja külavanemate koolitusi, inglise ja hispaania keele kursusi. Laulan siiani Lüllemäe segaansamblis, maalin ja õpetan maalima portselani, kätt olen proovinud ka õlimaaliga.

Südame paneb kiiremini põksuma mäesuusatamine ning sukeldumine. Huvitavad keeled – olen lühiajaliselt asendanud inglise keele õpetajat  Lüllemäe põhikoolis, ning saan hakkama ka hispaaniakeelses keskkonnas. Elada ei oska ilma reisimata. Oma rännakutel suundun ikka looduse rüppe, linnakära jätab mind ükskõikseks. Ning olen kindel, et ehkki käesoleval eluetapil küll linnas elan, on ka minu loomulik tee tagasi maale, looduse manu.