Metsanduse osa Eesti Vabariigi ülesehitamisel

Sagadi Metsamuuseum

Pärast Esimest maailmasõda nõudis sõjahaavade parandamine suurtes kogustes puitu, tähtsamad metsasaadusi eksportivad riigid ei olnud aga suutnud veel saavutada sõjaeelset väljaveo mahtu. Eesti metsatööstus suutis end suhteliselt kiiresti koguda ning metsasaaduste ekspordil oli kaalukas osa Eesti riigi majanduslikul ülesehitamisel. Teiste ekspordiartiklite puudumise või vähesuse tõttu moodustas metsasaaduste eksport 1920. aastal lausa 64,1% koguekspordist. Metsasaaduste alla loeti nii puidutööstuse toodang, saematerjalid, paber, tselluloos ja tuletikud kui ka metsa kõrvalsaadused nagu ulukiliha, karusnahad, metsamarjad ja seened. Aastatel 1922-1939 moodustasid metsasaadused rahaliselt keskmiselt 30 % riigi koguekspordist. Põhiline osa ümarpuidust ja saematerjalidest eksporditi Inglismaale ja Hollandisse; 1930. aastail üha enam ka Saksamaale. Tselluloos läks peamiselt Inglismaale, USA-sse ja Prantsusmaale.

Alates 1920. aastate lõpust siirdus Eesti paberitööstuse tegevus rohkem toorainete valmistamisele kuna paberi turustamine muutus raskeks. Peamiseks tooteks sai tselluloos. Paberipuudena kasutati 90% ulatuses kuuske, vähesel määral ka mändi ja haaba. Suurimaks paberivabrikuks oli Põhja Paberi ja Puupapivabrik. Saeveskeid oli 1930. aastal Eestis ligi 300.
Tselluloosi toodangu suurendamist takistas tooraine – kuusepuidu, varude kahanemine. 1930. aastate majanduskriis näitas vajadust laiendada eksporti kodumaisel toorainel põhineva toodanguga. 1935. a tegutses suurtööstustena neli paberivabrikut, kahel neist olid ka tselluloosi osakonnad ja kaks puidumassivabrikut, peale selle veel kaks väiksemat puidumassitööstust.

1938. aastal valmis uus tselluloositehas Kehras, mis oli valmimise ajal üks moodsamaid Euroopas ning andis tselluloosi sulfaatmeetodil. See võimaldas tehases männipuidu kasutamist, mis edendas metsamajanduse arengut, võimaldades leevendada tööstuse survet kuusikutele ning kasutada hooldusraietest saadud männipuitu.

Allikad:
Eesti 1920-1930. Arvuline ülevaade. 1931. Riigi Statistika Keskbüroo. Tallinn
Meikar, T. 1982. Metsasaadused kodanliku Eesti ekspordis. Metsamajandus. Tallinn.
Meikar, T., Nurk, T. 2001. Tselluloositööstusest Eestis. – Akadeemia nr. 2.

Metskondade moodustamine, iseseisev riik kehtestab ennast ka metsanduses

1918. aasta novembris Saksamaal puhkenud revolutsioon ja I Maailmasõja lõppemine andis võimaluse Eesti iseseisvumiseks. Juba 11. novembril sai avalikult tegevust alustada Eesti Ajutine Valitsus ning samal ajal algas ka asutuste ülevõtmine. 13. novembril 1918 lõpetati Eestimaa provintsivalitsuse metsaosakonna ja Tallinna metsainspektsiooni tegevus. Seda päeva loetaksegi päevaks, mil alustas tegevust Eesti riiklik metsavalitsus.
Sisuline tegevus algas siiski mõned päevad hiljem, kui metsaosakond läks Põllutööministeeriumi alluvusse. Ühiste juhtnööride järgi alustas 1919. aasta kevadel tööd 13 riigimetskonda. 1919. aasta 10. oktoobril vastu võetud Maaseaduse järgi ei kuulunud riigistatavate mõisate metsad jagamisele. Kuna mõisametsad moodustasid sel ajal umbes 70% metsadest, siis pandi sellega alus riigimetsanduse ülekaalule Eestis.


1918. aasta lõpus ja 1919. aasta alguses oli esimeseks tööks riigimetskondadele metsaülemate leidmine ja nende ametisse kinnitamine. Nendel aegadel valitses terav kaadriprobleem. Kõrgema haridusega metsaametnikke oli väga vähe ja ka metsnikest ja metsavahtidest oli terav puudus, sest paljud neist olid mobiliseeritud või haaratud sõjalisse väljaõppesse. Juba 1918. aasta lõpul hakkasid nii keskvalitsus kui metsaülemad koguma andmeid Eestis elavate metsandusasjatundjate kohta. Püüti saada kontakti ka väljaspool Eestit elavate või võõrsile sattunud metsaametnikega.
Metsavalitsuse teenistusse astus arvukalt baltisakslasi, seda eriti peale mõisate riigistamist. See tekitas sageli rahulolematust kohalike elanike ja osalt ka metsaametkonna seas, eriti kui suhted olid juba varem sassi läinud. Eesti Metsateenijate Ühingu esimese kongressi resolutsioonis nõuti aktiivsete Saksa okupatsiooni aegsete tegelaste vallandamist. Näitena võib tuua Võisiku hoolekandemõisa metsaülema H. Fürsti juhtumi. Riigikontroll soovitas 1. septembril 1919. aastal Fürsti teenistusest vabastada, sest too kohustas metsavahti korjama mõisniku perekonnale metsmaasikaid, oli Saksamaa alam ning suhtus Eesti Vabariiki vaenulikult. Metsade Peavalitsus ettepanekuga ei nõustunud, kuna mainitud asjaolud ei saanud olla vallandamise aluseks ja kõrgema haridusega metsaülematest oli suur puudus.
1919. aasta sügisel olid 80 metsaülema kohast komplekteeritud vaid pooled, needki enamasti erihariduseta inimestega. Kaadriprobleemi teravust näitab seegi, et kui üksikud maakonna metsaülemad välja arvata, ei töötanud 1919. aasta suvel Järva-, Lääne-, Viljandi ja Võrumaal riigiteenistuses ühtegi kõrgema haridusega metsaülemat. Raskusi oli ka metsnike ja metsavahtidega. Paljud neist olid mobiliseeritud või haaratud pidevaisse sõjalistesse õppustesse. Kui metsavahte paluti vabastada vähemalt maakonnalinnades toimuvatest õppustest, leidis sõjaministeerium, et suvel “pole metsades peale nende vahtimise enam palju teha”.
Eesti Ajalooarhiiv 5377-1-15

Lisaks kõrgematele ametnikele valitses iseseisvuse algaastail terav tööjõupuudus ka metsatööliste osas. Küttekriisi tõttu tuli raiuda ka põllumajandustööde kõrghooajal, mil ajutisi töölisi oli raske saada. Nende hankimine linnadest enamasti ebaõnnestus, sest linlastel polnud metsatööriistu ega vastavaid oskusi. Raskusi oli nende varustamisel korteri ja toiduainetega. Palka eelistasid nad saada raha asemel toiduainetes ja tarbekaupades. Raietöödele siirdujad said ajapikendust sõjaväest, nad vabastati ka teenistusest Kaitseliidus. Mõningal määral kasutati raietöödel vange, sõjavange, sõjapõgenikke ning likvideeritud Loodearmee sõdureid.
1920. aasta alguses võttis Asutav Kogu vastu eriseaduse kuni 15 000 kindla elukutseta 18-50 aastase isiku sundkorras raietöödele saatmiseks. Seadust ei rakendatud, küll aga vähenes Tallinnas registreeritud töötute arv enam kui poole võrra. Kindlamaks tööjõuks olid alalised metsatöölised, kellele metskond andis korteri, kõrvalhooned, põllu-, karja- ja heinamaa. Maaseaduse elluviimisel metsatööliste kohad likvideeriti. See osutus veaks ja 1930. aastatel hakati metsatööliste kohti suurte kulutustega taastama.

Allikad:
Etverk , I.(toim.) 1998. Eesti riigimetsad ja nende majandamine 1918-1998. Metsaamet. Tallinn
Etverk, I. 2003. 20. sajand Eesti metsades. Eesti Metsaselts

Metsanduslik haridus Eesti Vabariigi ajal

1920. aastal toimus Eesti metsanduse edasise arengu jaoks oluline sündmus – Tartu Ülikooli Põllumajandusteaduskonnas avati metsaosakond, mis metsanduses tipp-kaadri puudumise probleemi siiski kohe ei lahendanud. Väljapääs leiti Tartu Ülikooli juures 1920-1922. aastal kahe metsanduskursuse organiseerimises. Kursuste lõpetanuid rakendati eelkõige abimetsaülematena, kuid välistatud ei olnud ka metsaülema koha saamine.

Esimesi Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna üliõpilasi. Foto: Eesti metsanduse aastaraamat VI (1932)


Metsnike ettevalmistamiseks asutati Voltvetis (Tihemetsas) kaheaastase õppeajaga metsakool ja selle juures 1931. aastal ka aastase õppeajaga metsavahtide klass. Mõlemas oli nõutav vähemalt 6-klassiline eelharidus
1921. aastal sai Tartu Ülikooli metsaosakonna õppebaasiks Järvselja metsandik, millest moodustus algul õppemetskond, hiljem õppe- ja katsemetskond. Selle tegevust juhatas kuni 1944. aastani prof. Andres Mathiesen, kohapeal juhtis metsa majandamist metsaülem. Andres Mathiesen oli ka esimene metsaosakonna õppejõud.
20 esimese aasta jooksul õppis metsaosakonnas 569 inimest, neist ainult 6 naist. Riigimetsanduses töötamiseks polnud vajalik diplom, piisas teoreetilise kursuse lõpetamisest.

Allikad:
Etverk , I.(toim.) 1998. Eesti riigimetsad ja nende majandamine 1918-1998. Metsaamet. Tallinn
Meikar, T (koost.).1993. Tartu Ülikooli Põllumajandusteaduskonna Metsaosakonna üliõpilased (1920-1944). Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised I. Eesti Metsainstituut. Tartu

Vabariigi algusaastad – keerulised ajad metsanduses

Vabariigi algusaastatel tehtud raiete ulatuse ja iseloomu määras keeruline majandusolukord, eelkõige küttekriis. 5. detsembril 1918 moodustati raiete organiseerimiseks ja tegemiseks Tööstus- ja Kaubandusministeeriumi juures Kütteainete Keskkomitee. Maakondades loodi kohalikud küttekomiteed. Kulude kokkuhoiuks raius Küttekomitee sageli kvartalite viisi, eirates kõiki metsamajanduslikke nõudeid. Olukorda iseloomustab ühe aktsiaseltsi palve lubada neil metskondade raiestikel kände lühemaks lõigata. Tööde halb kvaliteet ning reeglitest mitte kinni pidamine tekitas tõsiseid lahkhelisid Metsade Peavalitsuse ja Küttekomitee vahel.

Eesti Ajalooarhiiv 5377-1-15

Raiete tegeliku mahu määrasid majanduslikud ja poliitilised otsused. Aastatel 1922-1940 tehti mitmeid suuri ja majanduskasvu ignoreerivaid erakorralisi raieid. Neist olulisem on majandusminister Strandmanni ettepanekul 1925. aastal eraldatud nn. valuuta-lank: hästi kättesaadavates kohtades eraldati kuni 10 hektari suuruste lankidena 6600 ha parimat metsa ja lasti oksjonile, saamaks välisvaluutat, et parandada riigi finantsolukorda ja peatada marga kursi langust. Ehkki müüa õnnestus vaid 3533 ha, stabiliseerus riigi olukord siiski ja mark päästeti. 1932. aastal lubati kohalikel mõisnikel, kes olid enne maareformi võtnud saksa kodakondsuse, raiuda võõrandatud mõisate kompenseerimiseks 2000 ha okasmetsa. Selliseid raiesmikke hakati kutsuma „parunilankideks“. Vabariigi ülesehitamise rasketel aegadel tekkisid meie metsadesse mitmed huvitavate nimedega raiesmikud nagu näiteks “asunikelangid”, “küttekomitee- ” ja “juudilagendikud”. 1920. aastal oli vastses riigimetsas enam kui 56 000 hektarit raiesmikke, mis kasvukohatingimuste tõttu looduslikult niipea ei oleks uuenenud. 1926. aastal tõusis raiesmike pindala juba ligi 10% metsamaast.

Eesti Ajalooarhiiv 5377-1-15

Andres Mathieseni kõnest Eesti Teisel Metsateadlaste päeval 25. jaanuaril 1924. aastal Tartus:
„Näen ette, et metsaametnikul nii mõnigi raske aasta veel üle elada tuleb, kus tema enese nähes tema endised jõupingutused metsakultuurade loomisel tihtilugu mõne maamõõtja rutulise sulejoonega karjale tallermaaks muudetakse. Raske südamega tuleb teil kirvest nii mõnigi kord sinna lubada, kuhu tema veel sattuda ei tohiks. Kuid meie maareformi teostamine ei või pooleli jääda, tema peab läbiviidud saama, olgugi et selleks ka metsadel suurt ohvrit kanda tuleb. Siin on kõige raskem silmapilk: alalised arusaamatused mõlemalt poolt, alalised kollisioonid. Asunikud ei taha tihti sellest teada, et mets ennast ainult teatud kohtadelt raiuda lubab, niisama nagu leiva pätski ainult teatud otsast lõigatud saab, muidu kuivaks nii üks kui teine. Valus on kuulda põhjendamata etteheiteid, veel valusam leiba igast otsast lõigata. Kui aga rahva hea käekäik tungivalt, möödapääsematult erijuhtumistel seda nõuab, siis tuleb ka seda teha ja sel juures erakorralisi abinõusi järgneva kokkukuivamise vastu ettevõtta. Vaikides ei saa aga mööda minna neist, kes meie metsade peale, kui ilmlõpmata suure kogu, ilmlõpmata suure varanduse, ilmlõpmata kapitali reservi peale vaatasid, kes soovisid kiires korras siit kupongisi lõigata ja kellel kontsu lähenemise suhtes mingisugust kartust ei ole. Need vaated, kui need korduma peaks, leidku täielikku hukka mõistmist.“

Oskar Danieli kõnest Kolmandal Eesti Metsateadlaste Päeval 1927. aastal:

„Vaevalt on meil senini mõni teine riigiasutis sarnase risttule alla võetud nagu seda teeb “Päevaleht” Metsade Peavalitsusega: temale antakse süüks Vabariigi Valitsuse eksiteele viimise püüet, riigihuvide vastast ja kodumaa metsatööstusele kahjulist tegevust, Valitsuse käskude ignoreerimist ja nendele risti vastu talitamist.
Kus keskasutis halb, seal ei või oletada, et kohalised, täidesaatjad organid paremad oleks ja selle tõenduseks toobki sama ajaleht samas numbris “kodaniku” allkirjaga artikli “eesõigustatud ametkonna” üle, mille all mõeldakse metsaametkonda ja millest arvatakse, et ta hädaohtlikuks võib saada riigi majapidamisele ja halvavaks teistele ametkondadele. Metskonna koosseisus leiab ainult metsniku ja metsavahi töö artikli kirjutaja poolt tunnustamist, teiste suhtes kriipsutatakse alla ainult elu mõnususi ja töö vähesust.“

Raiete mahtu mõjutasid jätkuvad küttekriisid. Esimene neist algas juba I Maailmasõja ajal ning tõstis küttepuidu hinnad 1921. aastal võrreldes eelmise aastaga kolmekordseks ja 1922-1924 kuuekordseks. Maareformiga talunike valdusesse läinud metsade ulatuslik raie tekitas vastupidise olukorra – aastatel 1928-1934 raiuti küttepuitu hulgal, mis ei leidnud enam turgu, hinnad langesid äärmiselt madalale ja riigimetsades hakati raskesti ligipääsetavates kohtades küttepuitu lankide puhastamise ajal koos raiejäätmetega ära põletama.
Kui asunike metsad olid suures osas raiutud, tekkis küttekriis talvel 1935/36 uuesti. 1937 tõusid küttepuidu hinnad võrreldes eelmise aastaga kahekordseks ja näiteks Tartu metskonna kantselei ukse taha moodustusid metsamüügi päevadel küttepuidu tahtjatest 200-300 inimesest koosnevad järjekorrad. Sel ajal tarvitas küttepuitu isegi veel raudtee ja mõned suurtööstused, rääkimata savitööstusest (nõudis männipuitu), pagaritööstusest (eelistas kuuske), liha-vorsti-kalatööstusest (sanglepp). Aastail 1935/1936 moodustas puit 64,5 % kõigist kütteainetest, olles isegi tööstuses kütteainena teisel kohal põlevkivi järel. Küttekriisi lahendamiseks loodi 1936. aastal Majandusministeeriumi juures Kütteaineturu Korraldamise Komitee, mille ülesandeks oli küttemajanduse radikaalne ümberkorraldamine, eriti tööstuse suunamine põlevkivi- ja turbaküttele. Põlevkivi ja turba tootjaid hakati riiklikult toetama. Suuri erakorralisi raieid tehti ka 1930. aastate majanduskriisi ja Teise Maailmasõja puhkemisel tekkinud majandusraskuste leevendamiseks.

Vabariigi algusaastail pidurdas uute metsakultuuride rajamist seemnevarude ja istutusmaterjali nappus – käbikuivatid olid lagunenud, taimlad metsistunud. Esimesel kolmel aastal peale mõisametsade riigistamist tehti metsakultuure peamiselt vanades riigimetsades, kus oli selleks vajalikku kultiveerimismaterjali ja kus oli säilinud vana, tööd tundev metsavahtide kaader. 1920. aasta novembris oli riigimetskondades olemas vaid 9 puuda (ligi 148 kg) kuuseseemet, männiseemne olemasolust teated puudusid. Männiseemne saamiseks lubati metsaülematel anda inimestele ühe vaka männikäbide eest vakk kartuleid (seda normi soovitati siiski vähemaks kaubelda). Et seemnepuudust leevendada, hakati metsaseemet isegi võõrandama. Terav seemnepuudus valitses 1923. aastani, selleks ajaks tõusis metsakultuuride maht 4 tuhande hektarini ja jäi selles mahus püsima kuni Teise Maailmasõjani.

                                 
                                                                              Oandu looduskeskuse fotokogu

Allikad:
Eesti Metsanduse aastaraamat I.1926. Akadeemilise Metsa Seltsi väljaanne. Tartu
Eesti Metsanduse Aastaraamat II. 1927. Akadeemilise Metsaseltsi väljaanne. Tartu
Etverk , I.(toim.) 1998. Eesti riigimetsad ja nende majandamine 1918-1998. Metsaamet. Tallinn
Kallas, A. 2003. Metsanduse radadelt. 85 aastat Eesti metsavalitsemist. Metsaalmanahh. Eesti metsaselts. Tartu
Meikar, T. 1999. Segased aastad Eesti metsamajanduses (1917-1919). Töid Eesti metsanduse ajaloost II, Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised X. EPMÜ Metsandusteaduskond. Tartu
Paal, H. 1996. Metsakultiveerimine Eestis. Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised V. Töid Eesti metsanduse ajaloost. EPMÜ Metsandusteaduskond. Tartu

Metsa kõrvalkasutus Eesti Vabariigi ajal

Praegusel ajal käivad inimesed metsas põhiliselt marju ja seeni korjamas või lihtsalt matkamas ja puhkamas. Taimi paremini tundvad ja rahvatarkustest lugu pidavad inimesed korjavad ravimtaimi ning jahimehed peavad jahti metsloomadele ja lindudele. Metsamehed on selliseid tegevusi kutsunud „metsa kõrvalkasutuseks“ kuna peamised metsas tehtavad tegevused on ikkagi seotud metsa kasvatamisega ja puidu saamisega.

Varasemal ajal on inimesed metsas leiduvat tunduvalt rohkem ära osanud kasutada – kui endal karjamaad vähe oli, karjatati loomi metsas, lisaks metsas asuvatele heinamaadele niideti loomadele rohtu lisasöödaks ka raiesmikelt ja teeservadelt, puude alla kukkunud lehed ja okkad riisuti kokku ja viidi koju loomadele allapanuks. Majade soojustamiseks ning loomadele allapanuks korjati metsa alt sammalt, mõnel pool leotati metsajärvedes linu ja lõigati soodes turvast. Riigimetsas pidi see kõik käima kindla korra järgi, metskonnast saadud lubade alusel ja metsavahi poolt näidatud kohas.

20. sajandi alguses hakkas ulatuslikuks muutuma metsas loomade karjatamine. Eesti iseseisvumise järel moodustati hulgaliselt asundustalusid, kus oli puudus karjamaadest. Seetõttu karjatati loomi tihtipeale kodulähedastes metsades.



 Eesti Rahva Muuseum Fk 213 3

Riigimetsas loomade karjatamiseks tuli metskonnast võtta karjatamispilet. Karjatamispilet anti alguses välja kas terve või poole karjatamise hooaja (suve) peale, hiljem sai piletit võtta ka kuu aja kaupa. Karjatatavad maad olid headuse järgi jagatud kolme klassi, millest olenes ka ostetava pileti hind.
Karjatamispiletil oli kirjas riigimetsa kvartal ja eraldus, kus loomi võis karjatada, koha näitas karjasele kätte metsavaht. Kui samal kvartalil juhtus olema metsanoorendik või mõni muu karjatamiseks keelatud ala, pidi karjatamispileti omanik selle ala ise lattaiaga piirama, et loomad paha peale ei pääseks. Vajaliku materjali sai ta selleks metskonnast tasuta, kuid töö tuli endal ära teha. 1926. aastal maksis ühe lehma karjatamine 1. järgu metsas ühe suve jooksul 300 marka (võrdluseks – sama palju maksis sel ajal Tartu turul 2 kilo seapekki), hobuse karjatamise eest tuli maksta 375 ja lamba eest 60 marka. Kohtades, kus riigimetsad olid kraavitatud, tuli maksta lisaraha ka kraavide korrashoiu ja puhastamise eest.

Riigimetsas karjatamine oli sageli vastuolude põhjustajaks metsameeste ja kohalike elanike vahel. Loomapidajatel oli hädasti vaja lisamaad karjatamiseks, samas läks karjatamine tihti vastuollu metsakasvatuslike huvidega. Lisaks otsestele puude vigastamisele said tallamise tõttu vigastada puude juured ning sealtkaudu pääsesid ligi haigused ja mädanikud. Karjatamispiletite olemasolu kontrolliti rangelt kuna vales kohas metsa pääsenud kariloomad võisid metsale suurt kahju tekitada.
Sage oli omavoliline karjatamine, mis metsateadlase Andres Mathieseni (1927) sõnul tekitas sel ajal metsale enam kahju kui omavolilised raied:
„Kahju, mis sünnib metsadele omavolilise raiumisega, jääb kaugele varju kahjust, mis sünnib karjatamise läbi. Pealegi ei paista karjatamisega tehtud kahju kohe silma, vaid võib alles mitmekümne aasta pärast ilmsiks tulla. Omavolilisi karjatajaid tuleks jagada kahte liiki: ühed, kes käivad salamahti metsas, teised, kes varustavad end küll karjatamise piletiga, kuid seal juures ei mõtlegi lubatud kohas karjatada, vaid kipuvad metsa pääsedes ikka sinna, kus magusam toit loomadele, s. o. raiestikkudele. Ja kõige suurem peavalu metsameestel, mis kõrvalt vaatajale küll lõbusat nalja teeb, seisab selles, et need, kes sel teel metsa kulul omal karjaga kukrut täidavad, seal juures tulevad metsateadlasi ajalehe veergudel ja mujal, kus saab pilkama, et teie ei teagi, kui hästi karjatamine metsa peale mõjub ja kuidas see puudele tarvis on. Ühe metskonna kohta on üksainud metsaülem, kuna karjatajaid palju ja nende seas on mõnigi, kes sulge paberit pidi vedada oskab, - mine ja sõdi siis seal. „

Katsed karjatamist piirata tekitasid teravaid lahkhelisid kohalike elanikega, mistõttu metsavalitsus kohustas 1921. aastal metsaülemaid karjatamise võimaldamiseks “…mõnes kohas metsakasvatuse direktiividest vähehaaval ajutiselt loobuda”.
1934. aasta Metsaseadus piiras karjatamist metsas, keelates selle looduslikule uuenemisele jäetud raiesmikel, harvikutes ja lagendikel, samuti noores liitumata ja alla 3 meetri kõrguses metsas. Erandina lubati seda juhul, kui karjatamine oli vajalik rohu hävitamiseks enne kultiveerimist, looduslikule uuendusele kaasaaitamiseks või kui karjatamise keeld oleks võinud “halvasti mõjutada metsaomaniku talumajandust”. Järgneval aastakümnel karjatamise surve metsale vähenes, seoses talude tugevnemise ja karjamaade juurde rajamisega. Sõjajärgsel ajal polnud loomade karjatamine metsas enam teravaks probleemiks, sest kariloomi oli vähem ja lagedaid rohumaid piisavalt.

Lisaks metsas karjatamisele hangiti loomadele lisatoitu ka sirbiga heina lõikamise ehk  „põimimise“ teel.
Erinevalt karjatamisest anti sirbiga rohu lõikamise jaoks metskonnast pileteid just noorde okaspuumetsa, kus kõrge rohi noorte puutaimede kasvu takistama kippus. Nii tegi loomadele rohu lõikamine ka noorele metsale head, muidugi kui lõikaja tööd tundis ja kogemata puutaimedele viga ei teinud.
Rohu lõikamise sirbid olid sileda teraga, varasemal ajal tegi neid küla sepp, hiljem sirbid osteti. Sirbi käepide oli kas kasest või mõnest teisest lehtpuust valmistatud ja neid vooliti ise kodus. Rohtu korjati ka põllupeenardelt ja kraavikallastelt. Mõnikord tuli ette ka salamahti loata raiesmikelt rohu lõikamist:

„Kui karjamaa oli kehv, siis hangiti loomadele lisatoitu. Metsnikult saadi pilet, mis lubas hiljuti külvatud noorest raiestikust sirbiga heina teha. Taimede vahelt võeti sirbiga. Mõnigi pops sai niimoodi lammastele heina. Vahel käisid ilma loata, vargil. Varastati võsast või kraavi kaldalt. Tasa, tasa topiti kott täis, vinnati selga ja hiiliti minema. Tõstsin ise õige palju kotte. Nelja versta kaugusest soo-võsast sai väga lopsakat laialehelist heina. Selle taime nimi oli jaheleht. Sigadele oli see maiuspalaks.“

(Olga Piirisild. Rosma küla. ERM KV 493)

Sambla ja metsavarise kogumine

Sammalt on läbi aegade kasutatud palkhoonete soojustamiseks. Samblaga soojustati nii palkide vahed kui tapid. Enamasti kasutati selleks turbasammalt, vahel ka palusammalt. Sammal topiti palgivahedesse niiskelt, ainult suurem vesi nõrutati eelnevalt välja.

Metsast kogutud sammalt kasutati  ka loomadele õlgede asemel allapanuks. Loomad eelistavad pehmet aluspinda, samuti imab allapanuks kasutatav materjal endasse väljaheited. Vanasti jäeti talve jooksul kogunenud sõnnik loomadele alla, kääriv sõnnik kaitses loomi külma eest. Loomade väljaheidetest ja allapanust koosnev sõnnik oli asendamatuks väetiseks, kevadel veeti see põllule.
Tavaliselt pandi loomadele alla rukki või nisu õlgi, samuti sõimest söömata jäänud heinajäätmeid. Vaesemates taludes, kus õled aga samuti loomasöödaks ära kulusid, toodi lisaks metsast sammalt, riisuti okkaid ja lehti või raiuti peeneks kuuseoksi. Mõnel pool toodi metsast ka põdrasamblikku rasketel talvedel loomade toidulisaks.

Kanepi põliselanik Dagi Mõttus meenutab:

„Loomadele alla toodi sammalt metsast. Metskonnast pidi pilet olema ja siis öeldi koht ega sammalt saa igalt poolt võtta. Tolle jaoks olid eri kohad kus paks sammal oli. Tõmmati sammal üles ja pandi hobuse peale, kodus panti kuuri alla, muidu sai ju märjass. Enamikus ikka põhku aga kui põhku vähe oli siis sammalt toodi juurde.“

Turvast lõigati loomadele allapanuks

Vanasti ei lõigatud turvast masinatega suurtel turbaväljadel vaid majapidamises vajalik kogus turvast lõigati käsitsi. Riigi maal asuvaud turbarabasid oli võimalik kas rentida või sealt kõrvalkasutuse piletiga ühekordselt turvast lõigata.
Turbakaevandamisel nõuti, et tegevus toimuks süsteemselt ning kogu lõikamiseks kõlbulikku turvast ära kasutades. Eesõigus oli turbaühisustel. Turbaühisustesse olid enamasti koondunud soo läheduses paiknevate talude omanikud, eesmärgiks oli toota turvast nii loomadele allapanuks kui kütteks.
Kodus jahvatati kuivatatud turvas enne loomadele allapanemist masinaga peeneks. Sellist masinat nimetati turbahundiks.

Allikad:
ERM Kv 188, lk 27
ERA f63 n25 s1322 lk 19
Metsaseadus 1934.a
Eesti Metsanduse aastaraamat I.1926. Akadeemilise Metsa Seltsi väljaanne. Tartu
Eesti Metsanduse Aastaraamat II. 1927. Akadeemilise Metsaseltsi väljaanne. Tartu