Metsi hakkab mõjutama tööstuse areng
Metsamaterjal moodustas olulise osa talupoegade koormistes. Kõige enam kulus metsa kütteks. Puid vajati mõisas väga palju, kütteperiood kestis 7-8 kuud, lisaks sellele viljakuivatamine rehtedes. Hupeli järgi kulus mõnes mõisas (talusid arvestamata) 2000-3000 sülda küttepuid aastas.
18. sajandi teisest poolest hakkasid metsadele tugevat mõju avaldama uued majandamisvormid mõisates. Sel ajal hakati mõisates suuremates kogustes viina põletama. Viinapõletamine oli tulusam kui vilja müük (hind oli ligi kaks korda kõrgem) ja sellest tööstusharust sai mõisate peamine sissetulekuallikas. Teraviljast aetud viin müüdi esialgu peamiselt välismaale. Alates 1766. aastast avanes viinale ka vene turg. Kõigis suuremates mõisates rajati viinaköögid. Eesti mõisates oli 1799. aastaks 731 viinakööki – s.o. 85% mõisates tegeleti viinapõletamisega. Aastas toodeti kuni 680 tuhat pange ehk 8,2 milj. liitrit. Viinaköögi praagaga nuumati härgasid. Viinapõletamisel kulus väga palju puid. Kuna viinapõletus oli suurem nendes piirkondades, mis olid tihedamalt asustatud, siis pidi vajalikke puid kaugelt raiuma ja vedama. See jättis jälje ka talupoegade koormiste raskustele. 19. saj keskpaigast on viinavabrikuid osaliselt köetud turbaga.
Silmapaistvaks metsatööstuskeskuseks oli Narva. Esimene saeveski valmis Narva joal aastal 1650. 1695. aastal veeti Narvast välja üle 273 000 saetud laua ja plangu. Sellele vaatamata ei kardetud veel metsapuudust saeveskeid varustavates metsamassiivides. 18. sajandi algul hakkasid Narva saeveskid varustama suuri riiklikke ehitusi ja laevaehitust Peterburis. Metsamaterjalide eksport saavutas peagi sellise ulatuse, et valitsus pidi hakkama seda piirama. 1755. aastal keelati Senati ukaasiga metsamaterjalide eksport Peterburist, Narvast ja Pärnust täielikult, et tagada Peterburi ehitustele tulevikus vajalikul määral ehitusmaterjale. Hupeli andmetel töötas 18. sajandi viimasel veerandil Narvas 5 veejõul ja 2 tuulejõul tegutsevat saeveskit. Joala mõisa saeveski töötas Narva kosel 12 saeraamiga ja võis ööpäeva jooksul saagida 300-400 palki. Ilmselt tuleb Joala saeveskit lugeda tolleaegsete suurimate saeveskite hulka kogu Venemaal. 19. sajandi esimesel veerandil hakkas Narva saeveskite toodang seoses metsanappusega langema. Sama saatus ootas ka teise suure metsatööstuskeskuse - Pärnu saeveskeid.
Paberitööstuses hakati puitu toorainena kasutama alles 19. sajandi teisel poolel. Algselt olid paberivabrikutes tooraineks kaltsud. Puit sisaldab tselluloosi umbes 50 % ning see on keemiliselt seotud teise komponendi – ligniiniga. Nende kahe komponendi eraldamiseks on vaja puit piisavalt peenestada, mida tolleaegsed seadmed ja tehnoloogia ei võimaldanud. 19. sajandi keskpaiku kasutusele võetud mitmed uued seadmed ja töövõtted võimaldasid paberitööstuses toorainena ka puitu kasutama hakata. Suuremad puidumassi tööstused on asutatud 20. sajandi esimesel poolel, neist suurim – Jägala puidumassi vabrik 1917. aastal.
Eesti rahva ärkamisajal, aastatel 1860-1880, andis Räpina paberivabrikus toodetud paber suure panuse eestikeelse trükisõna levikusse. Räpina paberile trükiti 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses ka juhtivad eestikeelsed ajalehed Postimees, Sakala ja Olevik. Toorainena kasutati kaltsu, mida 19. sajandi keskel hakati segama puidumassiga ning hiljem tselluloosiga.
Aastail 1893-1894 rekonstrueeriti Ülemiste paberivabrik Eesti esimeseks tselluloosivabrikuks, kus 1910. aastal hakati uuesti ka paberit tootma. Aastast 1912 Põhja Paberi- ja Tselluloosivabriku a/s nimetust kandva ettevõtte tselluloosi aastatoodang ulatus Esimese Maailmasõja eel 10 000 tonni lähedale.
Venemaa suurimaks ja ühtlasi üheks maailma suuremaks tselluloosivabrikuks sai 1898. aastal rajatud Saksa firma Waldhofi filiaal Pärnus. Mõisate metsadesse jättis Waldhof järele suured raiesmikud, sest paberipuude eest maksti head hinda ja vähesed metsaomanikud suutsid heast sissetulekust loobuda. Paljud metsaomanikud müüsid juba alguses suure õhinaga odava hinna eest oma metsad Waldhofile maha, pärastpoole tõusid hinnad mitmekordseks. Varsti ei jätkunud Waldhofile enam Eesti metsade paberipuudest ning paberipuid hakati tooma ka Põhja-Venemaalt. Vabriku asutamine põhjustas tugeva kasvu Pärnu linna elanike arvus – Waldhofi vabrikus oli enne Esimest maailmasõda üle 10 000 töölise. 20. sajandi alguses andsid Waldhof ja Põhja Paberi- ja Tselluloosivabrik kokku üle 70% Venemaa tselluloositoodangust.
Allikad:
Meikar, T., Nurk, T. 2001. Tselluloositööstusest Eestis. Akadeemia nr. 2.
Postimees (Tartu : 1886-1944) nr.155 | 11. juuni 1936
Verberg, K. 1935. Paberitööstuse varustamine. Eesti Metsanduse Aastaraamat VII. Akadeemilise Metsaseltsi väljaanne. Tartu
