Sae kasutuselevõtmine metsatööl

Kuni 19. sajandi keskpaigani oli põhiline tööriist metsalangetamisel kirves. Sae üldisem kasutamine puulangetamisvahendina algas Lääne-Euroopas 1830. aastail, meile jõudis saag arvatavasti sama sajandi keskel. Vanimateks Eestis kasutatud saagideks olid kahemehesaed, mida rahvasuu ka „sulle-mulle“ saagideks hüüdis. Sae laialdasemat kasutuselevõttu piiras algusaastatel see, et erinevalt kirvest nõudis kahemehesaag kahe tugeva mehe tööd, kelle tööjõudlus jäi aga harjumatu töövahendiga töötades alla tublile kirvemehele. Leidus ka mõisnikke, kes püüdsid sae levikut tõkestada – varastel oli kergem metsas toimetada, kirve kolksatused olid palju kuuldavamad kui sae poolt tekitatud helid.
19. ja kohati veel 20. sajandi algul eksisteerisid metsatööl töövahendina nii saag kui kirves.

Tõstamaa mõisa metsaraiujad. Eesti Rahva Muuseum Fk 196 26

Metsatööd tehti talvel

Eesti vanasõna ütleb: „Aiateivaski on sügiseks mädand, kui sital ajal raiud“. Metsatööd tehti põhiliselt talvel kui puud olid „surnud“ – toitainete liikumine puudes oli lakanud. Samuti oli talvel talutöid vähem ja talu meesperel aega metsatööd teha. Talve jooksul raiuti ja veeti välja tarbe- ja põletuspuid kogu aastaks.
1688. aastal välja antud Guberti päevaraamatus soovitatakse metsatöid alustada
novembris küttepuude raiumisega. Metsatööde haripunkt oli jaanuaris, veebruaris algas väljavedu, mis kestis lumeminekuni. Taliteega võeti ette kaugemaid reise enda ja mõisa tarbeks. Taliteed said kulgeda kohtades, kus maapind hästi läbi külmus, lumi kaua püsis ja tee jälg täis ei tuisanud. Seetõttu tehti taliteed alati võimalikult tuulevarjulisi kohti mööda, läbi metsade ja soode. Talviti otse üle soo kulgevad teed lühendasid läbitavaid vahemaid tunduvalt.
Puude koormasse ladumine 1913.a. Eesti Rahva Muuseum Fk 213 238

Talumajapidamine oli metsaga väga tihedalt seotud. Metsast saadi ehitus- ja küttepuud, enamik tarbeesemeid ja tööriistu valmistati puidust. Tabavad on 20. sajandi keskpaiku kirja pandud Kaarma vanataadi Andrei Metsa sõnad:

”Metsa varal see inimese elu keik on. Kui poleks metsa olavad, siis äi saaks elada ka sii. Kas läheb sool ökski pää muidu mööda, kui pole metsa puud tarbelised. Tõused oomiku öles, tuba külm, oort on puud tarbelised et tuld pliida alla teha. Paned katla tulele, ikka jälle puud, kes katlas toiduse ääks teevad. Maja, kus elatakse, keik ikka puu, siis töö ja talitsus riistad, keik olid puust. Keik ´, mis eese ömber nääd ja misse varal elad, on puust.  Terve inimese elamine on metsaga öhes. Kui sool pole
metsa, no mine ela”

Kuna inimese põhiliseks kokkupuuteks metsaga oli metsakasutus, siis on ka metsaga seotud vanarahvatarkustes suur osa just puude  raiumise aegadel ja viisidel. Levinud oli kuu faaside ning tuule suuna silmaspidamine. See tulenes uskumusest, et noore kuu ajal kõik kasvab, vana kuu ajal kahaneb või sureb. Eristati „kõvu“ (põhja- ja idakaare) ja „pehmeid“ (lõuna- ja läänekaare) tuuli. Usuti, et kõva tuul külmetab, toob kuiva ja suretab; pehme tuul edendab elu, toob niiskust ja sooja. Suur osa tarbepuudest soovitati raiuda „kõva“ tuulega, mis pidi andma puule erilise tugevuse ja kestvuse. Kui aga taheti saada hästi painduvat puud, soovitati see raiuda „pehme“ tuulega. Tähtis oli isegi puude langetamise suund. Kõva, vastupidava tarbepuu saamiseks tuli puu langetada „vastu kõva tuult“ (põhja, kirdesse või itta). Pehme, painduva puu saamiseks aga soovitati langetada „vastu pehmet tuult“ (lõunasse, edelasse või läände).

Lehtpuud tulevad maha lasta vanal kuul ja põhja poole, siis peavad hästi mädanemisele vastu. (Risti)
Tarbepuud raiutakse jõulukuust paastukuuni, siis on nad kõvad vastu pidama. (Paistu)
Tarbepuud tuleb raiuda vanal kuul, siis peab mädanemisele vastu (Põlva, Jõhvi)

Väga oluline oli mitmesugustest maagilistest eeskirjadest kinnipidamine rannameestel paadi- ja laevapuude langetamisel. Hiiumaal Reigi kihelkonnas võis paadipuid raiuda ainult „kuu körude päeval“. See on päev veebruarikuus kui päikese tõusul on nähtav täiskuu. Kuna aeg, mille kestel on päike ja kuu mõlemad nähtavad, on lühike, siis loeti küllaldaseks, kui selle aja kestel kirvega ära märgitakse mahavõetavad puud, mis tegelikult hiljem raiutakse. Paksus metsas, kus nähtavus oli piiratud, ronis üks mees päikese ja kuu vaatlemiseks puu otsa. Usuti, et kuu körude päeval raiutud puude puit saab kõva, värvuselt kollane, kuivab kiiresti ja ei mädane ega koita.

Metsas tähele pandut on kasutatud külvi- ja lõikusaegade ning ilmastiku ennustamiseks:

Kui mets varane, olgu ka põllumees varane
Kui palju pähklaid ja tammetõrusid, tuleb külm ja käre talv (Rõuge, Haanja)
Kui kuused hästi õitsevad, saab hästi otri (Kursi)
Lepaurvad – leivaurvad, kaseurvad – kesvaurvad, haavaurvad – kaeraurvad (Helme, Taagepera)

Allikad:
ERM Kv 49
Daniel, O., 1935. Mets ja puu rahvatarkuse-peeglis. Eesti Metsanduse Aastaraamat VII. Akadeemilise Metsaseltsi väljaanne. Tartu.
Toomesalu, A. (koost.) 1969. Tuulik, kadakas ja leib. III valimik korrespondentide murdetekste. Tallinn
Viires, A. 2000. Puud ja inimesed. Tartu. Ilmamaa.

Hobune –sõber ja abiline metsatööl

Hobune on pikka aega olnud metsamehe hea sõber ja abiline. Palkide ja muu materjali metsast välja vedamine toimus vanasti ainult hobuse ja ree abil. Metsatöö toimus põhiliselt talvel ning puud veeti metsast välja lumeteega.

Eesti Ajalooarhiiv 5377-1-15

Talvel puid metsast välja vedades pandi palgiveo ree keskele pealt nõgusaks tahutud palgipakk, mille peale seoti kinni palgi tüveots, ladvaots lohises taga järel. Kitsad reed sobisid hästi metsas puude vahel manööverdamiseks. Palgiveo reele sai aga panna vaid ühe palgi, mille taga lohisev ots lõhkus teed.

19. sajandi lõpul võeti kasutusele spetsiaalsed ristamisi köitega ree taha kinnituvad palgikelgud, mis võimaldasid korraga vedada suuremat koormat. Palk aidati reele ja reelt maha puust kangi abil. Metsaveoga teenis suhteliselt hästi. Leidus mehi, kes ostsid lisaraha teenimiseks sügisel metsaveo hooajaks hobuse ja kevadel müüsid jälle ära.

Hobune oli vanasti igapäevases elus ja töös asendamatu – hobusega tehti talu- ja metsatööd, veeti kõik vajalikud koormad ja sõideti sõidud. Eesti vanasõnagi ütle: hobust sööda kui venda ja köida kui varast.  Ilus ja hästi toidetud hobune näitas inimese jõukust. Eriti vaadati ja võrreldi hobuste väljanägemist kiriku ja kõrtsi juures. 

Allikad:
Viires, A. 1980. Talurahva veovahendid. Tallinn. Valgus.