Selle aasta linnuga on selline lugu, et ühelt poolt on ta levinud ja teada-tuntud liik, aga teisalt jälle oskab ta märkamatuks jääda.

Foto Heiko Kruusi

Näiteks on hundsulestikus ehk pesitsusaegses pulmarüüs tuttpütt ju silmatorkav ja hästi äratuntav, suletutid peas püsti ja uhke roostekarva krae pikka kaela kaunistamas, aga väljaspool „hooaega“ on mainitud linnuke palju tagasihoidlikuma välimusega. Nii võivad need vähesed isendid, kes meil talvituda otsustavad, hoopiski kahe silma vahele jääda.

Tuttpütti leidub küll kõikjal Eestis, aga kuna ta vajab tehnilistel põhjustel enda ümber palju lagedat vett, siis igal lombil teda ei kohta. Tuttpütikõlbulikud siseveekogud on nii iseloomulikud ja vastavad just selle liigi vajadustele, et selliste järvede kohta kasutataksegi terminit tuttpüti tüüpi järved.

Selleks kvalifitseeruvad suured, ca 20 ha veepeegliga kesk kultuurmaastikku laiuvad taimestikurikkad ja paraja ujumissügavusega järved, kus see keskmise sinikaela mõõtu lind saab ennast lendu joosta ja toidu järgi sukelduda.

Tuttpütt on kalatoiduline, tema meelistoiduks on särjed ja ahvenad, meres ka koorikloomad. Väljaspool vett ja lendu elik siis maismaal seda lindu kohata ei tohikski, sest kõndimiseks suleline loodud ei ole ja kogemata maapinnale maandudes ta sealt enam omal jõul lendu tõusta ei suuda ning, kui keegi lahke inimene teda tagasi vette ei aita, siis saab temast eine nt rebasele.

Tuttpüti järelkasv on küll koorumisjärgselt üsna hästi vaadeldav, sest tibud purjetavad ringi oma lapsevanema seljas, kus nad hämmastaval kombel püsivad isegi siis, kui emas- või isaslind, kes lapsi koos kasvatavad, toidu järgi sukelduvad.

Eestis talvituvaid tuttpütte võib ka praeguse hilinenult saabunud talveilmaga näha, aga valdav osa neist hakkab Lääne- ja Lõuna-Euroopas olevatelt talvitusaladelt tavaliselt saabuma aprillis, kui enam jääd ei ole.