Paar kuud tagasi Alam-Pedja looduskaitseala luhtade infra ülevaatamise käigus sattusime ka Altnurga saariku serva. Altnurga saarik peaks olema tuttav paljudele Eesti metsade loodusväärtustega tegelejatele. Seal on käinud paljud vääriselupaikade inventeerijad nii Parmasto kui Leifi Anderssoni juhtimisel, rääkimata siis akadeemilisest seltskonnast. Niipalju kui mina mäletan on kõik põlismetsadega tegijad kohast lihtsalt "sillas" olnud. Tegemist on kindlasti struktuuri poolest ühega vähestest Eestis säilinud põlismetsafragmentidest. Väike reservatsioon tuleb siin teha vaid selles osas, et metsa veerežiim on inimtegevusest mõjutatud ning mets piirneb heinamaadega, mistõttu päris inimmõjust puutumatuks ei saa seda metsaosa siiski pidada. Koha kohta on ilmunud päris hea lugu ka Postimehes, kus muuhulgas kiidetakse RMK praeguse töötaja Esko Krinali suurt tarkust :)!
http://www.postimees.ee/2516249/altnurga-saarik-imemets-valjaspool-looduskaitset

Veel 10 aastat tagasi domineerisid metsas kohati väga-väga suurte mõõtmetega saared.
Tänaseks on aga Eestis jõudsalt levinud saaresurm teinud seal oma töö ja suur osa saartest on suhteliselt lühikese aja jooksul surnud.
Tegemist on metsaökoloogia seisukohast väga muljetavaldava kohaga. Viljakates kasvukohtades eeldatakse üldiselt, et puistu uueneb häile tekitavate häiringute tagajärjel pidevalt ja seetõttu on puistu kogu aeg väga mitmeliigiline ja erivanuseline. Altnurga saarik (kui seda nii võibki enam kutsuda) aga osutab hoopis teisele võimalikule dünaamikale. Antud juhul võiks  spekuleerida (olles ala ainult servast näinud), et sisuliselt on kogu puistu suures osas hukkunud e. tegemist on puistut asendava häiringuga (ingl. k.  stand-replacing disturbance).
Saab olema väga huvitav jälgida, milliseks kujuneb puistu liigiline koosseis (võibolla pääseb jälle 1 liik domineermina ca 200 aastaks, nt pärn) ja kuidas muu elustik sellega koos muutub. Seda enam, et korralikud eri liigigruppe hõlmavad uuringud peaksid ala kohta taustandmetena olemas olema. Uurijatel on antud juhul siis tekkimas väga hea võimalus jälgida salumetsa loodusliku suktsessiooni dünaamikat ja seda Tartule nii lähedal.

Praktikutele peaks see hetkel kõige enam meelde tuletama seda, et kui vähe me suudame erinevaid häiringutüüpe ja nende mõju ette prognoosida ning kuivõrd riskantne võib pikas perspektiivis olla panustamine ainult 1-3 puuliigile ja nende monokultuurides kasvatamisele. Mitmekesisuse väärtus tuletab ennast aeg-ajalt ilmekalt meelde.