Seminar toimus Tartu Elleri nimelises muusikakooli õdusas saalis. Kahjuks ei jõudnud hommikust sessiooni kuulama, kuid kuna looduskaitseliselt huvipakkuvamad teemad olid teises ja kolmandas sessioonis, siis suurt kaotuskibedust ei tundnud.

Teises sessioonis käsitleti metsa aineringeid. Põhiettekandjaks oli legendaarne geograafiprofessor Ülo Mander. Uuringu „Muudetud veerežiimiga metsade süsiniku ja lämmastikuringe“ eesmärk oli välja selgitada eri peapuuliikidega kõdusoometsade kasvuhoonegaaside bilanss. Peapuuliikideks olid mänd, kuusk, kask. Peamise tulemusena toodi välja, et kõdusoometsade juurdekasv kompenseerib turvasmuldade mineralisatsiooni tulemusel tekkiva süsiniku emissiooni. Huvitav oli, et see varieerus peapuuliikide lõikes. Kokkuvõtvalt tõi prof. Mander välja, et kõdusoometsadest on kõige negatiivsema kasvuhoonegaaside bilansiga männikud. Samuti seovad kõdusookuusikud nii palju süsinikku, et vähemalt tasakaalustavad kasvuhoonegaaside emissiooni. Ainsana toimisid nö. "kliima soojendajana“ kõdusookaasikud.

Kahjuks ei toodud ettekandes välja uuringu tulemuste interpreteerimise piiranguid. Hetkel jäi mulje, et tulemused kehtivad kõikide kõdusoometsade puhul, sõltumata sellest, kas kuivendatud oli rabamulda, siirdesoomulda või madalsoomulda. Kindlasti ei saa ju arvata, et kuivendatud rabamullal kasvav kidur männik seoks samavõrd palju süsinikku, kui oksüdeerumise tõttu lendub! Kuid mis on see juurdekasvu piir, millest alates see emissioon kompenseeritakse? Arvatavasti võiks see olla üks piir, mille alusel tulevikus näiteks otsustada, kas majandada ala metsana või sulgeda kraavid ning taastada seal märgala. 

Üldises plaanis polnud tulemustes selles mõttes midagi uut, kuna soomlased on juba tükk aega tagasi väitnud, et metsakuivenduse seisukohast kõige perspektiivsematel turvasmuldadel kuivendusjärgselt tekkiv täiendav puistu biomass kompenseerib turba lagunemisel tekkiva kasvuhoonegaaside emissiooni. See muidugi ei kahanda kuidagi fakti, et nüüd on see tulemus Eestis reaalselt mõõdetud ja samuti on Ülikoolis tekkinud võimekus keerulisi gaasivahetusmõõtmisi teostada. Seda enam, et mitmed mõõdetud emissioonid erinesid soomlaste poolt mõõdetust väga palju ja sunnivad otsima selle põhjusi! Kindel on, et kasvuhoonegaasid igatahes annavad uurijatele leiba veel pikka aega ja maakasutus saab kliimadiskussioonis järjest suuremat tähelepanu!  

Kolmanda sessiooni teemaks oli metsis. Metsise arvukust mõjutavad tegurid on olnud teatavasti aastaid tõsine diskussiooniobjekt metsameeste-jahimeeste-looduskaitsjate ringis. Metsise elupaigategurite kompleksuuringu kulgu oleme siin varemgi proovinud vahendada.  Reedel oli esimene kord, kui suurema avalikkuse ees uurimisprojekti tulemusi presenteeriti. Kuna väga suure osa projektist moodustas kiskluse uuring, siis sellest tegid eraldi ettekande Ragne Oja ja Egle Soe. Tehispesadega tehtud katse näitas, et pesade rüüstetase on ülimalt kõrge. Huvitav oli, et rüüstetase oli looduslikus elupaigas kõrgem kui kuivendatud kõdusoometsades. Samuti ei sõltunud rüüstemäär pesa kaugusest kraavist. Mõlemal juhul oleks oodanud pigem vastupidist tulemust. Kaitsekorralduslikult on oluline, et kiskjad koonduvad selgelt metsisemängud ümber ja mängude ümbruses paiknevate pesade rüüstemäär hakkab oluliselt langema alles ca 2 km kaugusel. See kõik tähendab, et kisklussurve reguleerimiseks peab tegutsema maastikutasemel ja piirama näiteks lisasöötmist ka metsise püsielupaikadest kaugemal. Peamisteks kiskjatest, kes metsist murdsid oli oodatavalt metsnugis, kährikkoer ja metssiga. Üllatav oli, et rebase roll tundub olema väga väike või lausa olematu. Tulemused on selles plaanis tõesti halvad, sest tundub, et enamus metsistest süüakse lihtsalt ära. Nagu Asko hiljem ka välja tõi oleks meil metsisepopulatsiooni tõusule pööramiseks vaja ainult seda, et 20 kanast tänase viie asemel suudaks kuus tibud üles kasvatada. Ilmselt on kiskluse kunstlik allasurumine üks kiiremaid võimalusi lokaalsete trendide lühiajaliseks muutmiseks.

Sessiooni põhiettekande tegi Asko Lõhmus ja arvatavasti pole palju öelda, et see oli kogu päeva põhiettekanne. Lisaks uuringu teaduslikule väärtusel rõhutas Asko minu arust õigustatult asjaolu, et antud uuringu jaoks kokku kutsutud osapoolte konsortsium kannab endas olulist huvigruppide vahelise suhtluse ja usalduse sõnumit, mis on niivõrd keerulise probleemi lahendamise vältimatu eeldus. Laiemast kogu Baltikumi hõlmavast metsise seireandmete analüüsist selgus, et metsise asurkond on viimase 100 aasta jooksul killustunud ja populatsioonid on stabiilsena säilinud ainult kõige suurematel ja looduslikumatel kaitsealadel (Eestis Lahemaal ja Alam-Pedjal). Andmete alusel ennustas Asko, et Eestis kaovad järgmisena just Peipsiäärsed asurkonnad. Peamine põhjus, miks metsis hääbub on madal sigivuse e. kanade edu tibude üleskasvatamisel. Viimane tundub, et on kõige enam seotud kisklusega (vt eespool), mis omakorda võib olla seotud suurkiskjate arvukusega, aga ka muude maastikutasemel toimivate faktoritega.

Uurijad pakkusid välja 2 üksteist täiendavat kaitsestrateegiat: a) suurte looduslikult funktsioneerivate kaitsealade loomine, kus on püsivad suurkiskjate populatsioonid; b) elupaikade pidev hooldamine, mis sisaldab nii kiskluse allasurumist, puistu kujundusraieid jmt võtteid.

Asko hindas, et suurte kaitsealade kaudu võib Eestis õnnestuda säilitada 1/3 populatsioonist, kuid ülejäänud populatsiooni säilimise eeldus on aktiivsete kaitsemeetmete rakendamine.

Samas on selge, et Soomaal tehtud eksperimentide mõju metsise sigimisedukusele on reaalselt alles registreerimata. Ainsa otsese tulemusena tõi Asko välja vaid vaatluse tulemuse, mille kohaselt metsised kujundusraietest end häirida ei lasknud ja ka raiutud puistuid metsis ei peljanud. Soomaa eksperimendi alade pidev seire peaks andma järgnevatel aastatel üha suuremat sisendit selle kohta, kuidas metsisekanu tibude üleskasvatamisel kõige paremini aidata saame. Igatahes loodame, et jää on hakanud metsise jaoks vähemalt pragunema.

Kõik teadusseminari ettekanded on järelvaadatavad siit.