Elurikkus, sealhulgas maastikumuutuste mõju mitmesuguste liikide käekäigule ongi Aveliina Helmi teadustöö peamisi suundi. Vastuse peavad saama küsimused, millised liigid on kiiresti muutuvate keskkonnatingimuste tõttu enim ohus ning kuidas tagada, et elurikkus püsiks ka tulevikus.

„Kui algul tõi mind liigirikkuse ja seda mõjutavate tegurite juurde lihtsalt suur huvi looduse toimimise vastu, siis viimase kümne aasta jooksul olen nii oma tööde najal kui ka üle maailma tuvastatud suundumuste tõttu tunnetamas selle teema äärmist pakilisust. Looduskeskkonna mitmekesisus on tõesti väga suures ohus,“ selgitab Aveliina, miks on elurikkuse teema tema jaoks fookuses püsinud.

Ka meie heaolu nimel

Ta tõdeb, et paljude oluliste liigirühmade arvukus on Euroopas ja mujal hirmuäratavalt kahanenud ning see võib tuua probleeme ka inimesele ja meie võimekusele toitu toota. Aveliina sõnul on teadlased kõikjal Euroopas juba alates 1990ndatest jälginud, kuidas liblikaid ja põllulinde jääb järjest vähemaks. Viimased aastad on toonud tõsiseid teateid mitmesuguste tolmeldajarühmade ja üleüldse putukate seisundi kohta. Eestis on peale põllulindude langemas ka metsalindude arvukus.

Hästi toimivaid ja liigirohkeid ökosüsteeme ei tule tema ütlust mööda hoida ainult moraalsetel või looduskaitselistel kaalutlustel, vaid ka põhjusel, et nendega on seotud meile eluliselt vajalikud hüved – aineringed, puhas õhk ja puhas vesi, viljakas muld ja palju muud.

„Seetõttu on väga tähtis, et oskaksime liikide kadu peatada ning teaksime, kuidas elurikkust hoida ja taastada,“ märgib Aveliina. Ta lisab, et just järgnevate aastakümnete jooksul tuleb leida tõeliselt toimivad lahendused, kuidas pidurdada ja leevendada kliimamuutusi ning ühendada looduskeskkonna ja inimese heaolu. Tasakaalu leidmiseks on võimalused tema hinnangul täiesti olemas, kuid aega väga palju viivitada enam ei ole.

Pole elupaika, pole liiki

Kõige tähtsam on, et liikide heaks käekäiguks oleks piisaval hulgal heas seisus elupaiku. „Elupaikade kadu on kõige olulisem tegur maismaaliikide arvukuse kahanemisel. See on see kõige-kõige!“ kinnitab Aveliina. Alles seejärel tulevad riburadamisi teised mõjutajad, mis on aga sageli hoopis rohkem kõlapinda saanud. Need on saasteained, sealhulgas näiteks pestitsiidid, kliimamuutus, invasiivsed võõrliigid jt. „Kui elupaiku oleks piisavalt, oleks teiste tegurite mõju palju talutavam. Kui aga elupaiku on järele jäänud vähe, siis saavad ka ülejäänud mõjutajad, näiteks pestitsiidid või kliimamuutus, kiiresti saatuslikuks,“ lausub Aveliina.

Elupaiku napib näiteks tolmeldajatel ja põllumajandusmaastike lindudel, sest nendele tarvilike koosluste pindala on väga palju kahanenud.

„Poollooduslikud niidukooslused on nii Eestis kui ka kogu ülejäänud Euroopas kaotanud rohkem kui 95% oma kunagisest pindalast,“ viitab ta. Veel sada aastat tagasi oli ligikaudu kolmandik Eestist kaetud igasuguste niidukooslustega. „Niidud koos oma õiterohke taimekooslusega aga ongi tolmeldajate ja teiste putukate ning põllulindude elu- ja toidukohad,“ tõdeb Aveliina. Nii oli veel sada aastat tagasi Eestis puisniite 850 000 hektarit, praegu on hoolduses aga üksnes 700 hektari kandis.

„On täiesti loogiline paratamatus, et kui liigirohke niit on asendunud millegagi, mis tema liikidele enam eluks ei sobi, näiteks põllumaa, muru või asfaldiväljakuga, ei saa seal ka enam selle elupaiga liike olla,“ märgib ökoloog. „Me oleme Lääne-Eesti loopealsetelt 10meetrise raadiusega laigult leidnud üle 200 silmaga eristatava liigi alates soontaimedest kuni samblike, sammalde, jooksiklaste, kimalaste, ämblike ja lindudeni ning üle 600 DNA põhjal määratud mullaseene liigi. Ei muru, asfaldiväljak, teeserv ega tegelikult ka noor mets saa sellele lähedale.“


Inimese kõrval ruumi teistelegi

Elupaiga olemasolu kõrval on tema sõnul tarvis silmas pidada sedagi, kus ja kuidas elupaigad asetsevad. „Niiduliblikate või -lillede säilimisele Tartu vallas ei aita kuidagi kaasa see, kui Laelatu puisniitu Pärnumaal kenasti hooldatakse,“ toob Aveliina esile. Neil peab olema ruumi ka Tartumaal. Elurikkus toimib nimelt maastikes meie ümber – paar kilomeetrit siia-sinna on skaala, milles liigid „opereerivad“.

Seetõttu tulekski jälgida, et igas maastikus oleks ikka natuke ruumi inimese tegemiste kõrval teistelegi liikidele ning selle eest saab hea seista igaüks. Pole tarvis näiteks meeletult muru niita, iseäranis piirkondades, kus on suured põllud ja kus niidud on täielikult kadumas. Muidugi on Aveliina sõnul täiesti mõistlik muru niita seal, kus on soov kõndida, kuid mõne aianurga või suurema platsi võiks ka õitsema lasta ja proovida imiteerida sellega kaduvaid niidukooslusi, tehes hoopis korra aastas heina. „Õitsvast aianurgast, püsti surnud puust, suurest lamatüvest, pisikesest veekogust, õiterohkest tee- või kraaviservast ja paljudest teistest väikestest elupaigalaigukestest on suur-suur abi nii taimedele kui ka lindudele, putukatele ja paljudele teistele pisikest mõõtu isenditele,“ rõhutab Aveliina.

Peaks olema ühine mure

Eesti on võtnud eesmärgi, et aastaks 2020 hooldataks – see tähendab, et niidetaks või karjatataks loomi – 45 000 hektaril poollooduslikel kooslustel. Pikas plaanis peaks vähemalt kaitsealadel leiduvad 60 000 hektarit olema sobilikult hooldatud. Aveliina hinnangul oleme selle eesmärgini jõudsalt liikumas, ent küsimus on, kuidas tagada ühiskonna ja poliitikute hästi meelestatud hoiak hooldus- ja taastamistegevuste suhtes. „Paranemisruumi on nii riigi mitme struktuuri teadlikkuses niidukoosluste väärtuse suhtes, hooldustoetuste suuruses, et need ikka ajaga sammu peaksid, kui ka riigi ja hooldaja koostöö paranemises, et bürokraatia kedagi ei heidutaks ega ebaõiglaselt karistaks. Hooldustoetuse eesmärk peaks olema heas seisus kooslused ja pikaajaline stabiilne koostöö hooldajatega. Näen ruumi tulemuspõhistele toetustele ning senisest mahukamale nõustamisele ja juhendamisele,“ märgib ta.

Ideaalis võiks riik ja poollooduslike koosluste hooldajad olla head partnerid, kes töötavad ühise eesmärgi nimel ja on teineteisele toeks, siis ei pelgaks hooldusega tegelda ka maaomanikud, kellel on pisikesed ajalooliste koosluste laigukesed, olgu need siis kaitsealadel või väljaspool. Aveliina nendib, et paljud ei pruugi bürokraatia hirmus hooldustoetusi ilmselt taotlema hakatagi.

Sealjuures on tähtis mõelda niidulaigukestele ka väljaspool kaitsealasid, kust need on teadmatuse ja hooldustoetuste puudumise üle tempokalt kadumas. Nende niitmist või neil karjatamist tuleks samuti riiklikult toetada.


Lambad sõid niidu liigirohkeks

Aveliina ei räägi üksnes poollooduslike koosluste hooldamise vajalikkusest, vaid peab aastast 2014 lambaid – põhikarjas on 15 looma – just sel eesmärgil, et need tema kodulähedase karjamaa taas liigirohkemaks „sööks“. „Võtsin lambad just maastikuhoolduse ja liigirikkuse tõstmise eesmärgil ja nad on teinud imelist tööd!“ rõõmustab ta.

Aveliin kodu paikneb suurte põldude vahel ning vanal heinamaal tema maja kõrval ei kasvanud kuigi palju eri liiki taimi. „Juba esimese kahe aastaga hakkasid karjamaal ennast hästi tundma härjasilmad, kellukad, hiireherned, seaherned,“ loetleb Aveliina, kuidas lammaste tulekuga lisandus uusi liike.

Ühtlasi rajas ta ühe puisniidulaigukese, kuhu on viimase kahe aastaga juurde tulnud 25 soontaimeliiki. „Olen liike ka ise toonud, tassides liigirikastest kohtadest seemneid sisaldavat heina või külvates liigirikastelt niitudelt kogutud seemneid. See on selline tegevus, mida ma kutsun igaühe looduskaitseks – proovin vähemalt enda vahetus ümbruses luua tingimusi teistelegi liikidele,“ räägib ta. Seda kõike teeb Aveliina praegu umbes kuuel hektaril karjamaal ning neljal hektaril metsas. Suurendada elurikkust oma väikesel maalapil on tema suur eesmärk.

Loo ise elupaik

Aveliina usub, et on võimalik leida tasakaal inimeste toimetamise ja looduse hoidmise vahel. Looduse säästmisse saab panustada igaüks ja teha seda korraga kahel eri moel.

„Esiteks peab nõudma head ja tulevikkuvaatavat poliitikat,“ nimetab Aveliina. Teiseks tuleb ise rakendada teaduspõhiseid lahendusi.

„Üks ei sünni aga ilma teiseta,“ rõhutab ta. „Meie isiklikud tarbimisvalikud näiteks aitavad luua küll kandepinda, kuid ühiskondlikeks muutusteks peavad ikka poliitika ja seadused vastu tulema.“

On aga üks valdkond, kus meist igaühel võib Aveliina hinnangul olla suur ja tähtis mõju – see on elurikkuse hoidmine meie maastikes. „Igal õiterohkel aianurgal, klanimata põõsastikul või isegi rohkete maitsetaimedega peenral võib olla oma väike, kuid ülioluline panus just teie ümber asetsevate maastike elurikkuse hoidmisele,“ soovitab ta taas kord igapäevast elu hinnata niisugusest seisukohast.

Oma sõna levitab Aveliina nii näiteks Sirbi „Ökoloogika“ rubriiki artikleid kirjutades kui ka oma igapäevase töö kaudu.

Koos elukaaslase Mart Meristega veavad nad oma osaühingut Nordic Botanical, mis tegeleb kodumaiste liikide seemnete tootmise ning looduskaitset puudutavate ettevõtmistega. „Taastame elupaikasid, asustame targalt ja teaduspõhiselt ümber kaitsealuseid liike ning nõustame ja aitame maastikuarhitekte ja linnaplaneerijaid loodussõbralikemate maastike ja linnade loomisel,“ selgitab ta.

Aveliina töö ei ole jäänud tunnustamata – mullu pälvis ta Eesti teadusajakirjanike seltsi teadusajakirjanduse sõbra auhinna Ökul.