RMK matkateede äärde jäävad mitmed põnevad paigad, mis lisaks looduse ilule ning vaheldusrikastele maastikele jutustavad nii mõndagi möödunud aastatest.

RMK on rajanud matkateede võrgustiku, millel on tänaseks kaks haru: OanduAegviidu-Ikla (375 km) ja PerakülaAegviidu-Ähijärve (820 km). Töö käib RMK matkatee kolmanda haru kallal Penijõelt läbi Aegviidu Kauksisse.

Tänapäeval oleme harjunud sellega, et looduskaunites kohtades, kaitse- ja puhkealadel on võimalus külastada kohalikku loodust ja kultuurilugu tutvustavaid õpperadu. Loodusradadel liigutakse nii üksi, pere kui ka sõpradega. Millal aga hakati Eestis laiemale avalikkusele matkamiseks ja looduse tundmaõppimiseks mõeldud radu loodusesse märkima?

Esimesed õpperajad

Esimesed teadaolevad sellesuunalised mõtted on pärit 1934. aastast, kui Eesti Turistide Ühingu kuukirjas Turismi Teataja kirjeldati kavatsust suvel Pühajärve Turistide Kodu ümber Väiksele Munamäele, Apteegimäele ja Linnamäele viivad teed eri värvidega loodusesse märkida. Matkateid tähistavate värvide selgituseks oli plaanis Otepääle ja Pühajärvele püstitada infotahvlid ning edaspidi joonistada raudteejaama seinale ümbruse kaart, millel teed samade värvidega tähistatud. Kahjuks pole teada, kas plaanitu ka teoks tehti või jäi see kõigest kavatsuseks.

Esimeste õpperadade planeerimisel oli suur osa Tartu üliõpilaste looduskaitseringil ning Jaan Eilartil. 1957. aastal võeti vastu esimene riiklikult looduskaitset puudutav õigusakt nõukogude ajal – seadus „Eesti NSV Looduse Kaitsest”, asutati esimesed looduskaitsealad ja kehtestati üksikobjektide kaitse. 1958. aastast hakati Tartu Riiklikus Ülikoolis ning Eesti Põllumajandusakadeemias (EPAs) õpetama looduskaitset. Hoo sai sisse ka kodu-uurimisliikumine. Kõik see lõi soodsa pinnase õpperadade rajamise mõttele.

1962. aastal kavandas Tartu Ülikooli geograafiadiplomand Kai Kaare õpperaja Tilleorus. Sellest ilmus kirjeldus Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi esimeses uurimuste kogumikus „Looduskaitsealaseid töid” (1963). 1964. aastal koostas Jaan Eilart Neeruti õpperaja näidisskeemi, mis ilmus ka ajakirjas Eesti Loodus (nr 2, 1964). Järgnevatel aastatel ilmus mitmeid diplomitöid loodusradade projektide ja skeemidega nii Tartu Ülikooli geograafiateaduskonnas kui EPA metsamajanduse erialal. Enamik neist jäi aga looduses tähistamata ning välja ehitamata.

Õpperadade rajamisel kujunes murranguliseks 1972. aastal Helve Käärik-Pai ning legendaarse metsa- ning loodusemehe Vello-Taivo Denksi kavandatud Paganamaa õpperada, mis valmis Looduskaitse Seltsi vabariikliku kokkutuleku puhuks. Tegemist oli ühe esimese looduses tähistatud, täielikult väljaehitatud ning infomaterjalidega varustatud õpperajaga Eestis. Paganamaa õpperajast sai näidisala, mille põhjal tutvustati õpperadade rajamise metoodikat ning selle rakendamist laiemalt. Samal aastal rajati Käsmu õpperada vastloodud Lahemaa Rahvuspargis, mis samuti kui Paganamaa õpperadagi, on ajaproovile vastu pidanud ning tänapäevalgi kasutuses.

Paganamaa õpperada – üks esimesi

Paganamaa õpperajal sai valida 5-,7- ning 10-kilomeetrise ringi. Laagri- ja parkimisplats avati kaitsealast pisut eemal, Krabi Veskijärve ääres männikus. Laagriplatsile oli üles pandud õpperadade skeem ja kirjeldus. Raja põhivariandi tähiseks oli puutüvedele ning kividele kantud kollane triip (näitas ka raja kulgemise suunda) kahe laia valge triibu vahel, lisalõik oli märgitud samal viisil sinise triibuga.

Nummerdatud postidega varustatud huvipunkte oli Paganamaa õpperaja pikemal variandil kokku 19. Rajal tutvustati nii Paganamaa kauneid maastikke ja loodust kui kodulugu, esitledes neid ühtse tervikuna. Raja kirjeldus ilmus Eesti Looduskaitse Seltsi välja antud voldikus.

Võru Metsamajand ehitas parema vaate saamiseks Raadi mäele 20 m kõrguse vaatetorni. Krabi koolist oli matkajatel võimalik rajale kaasa saada õpilasest matkajuht, sel eesmärgil oldi suvevaheajalgi puhkepäeviti koolimaja juures valves. Koolimajas oli kodulootuba ning koolimetskonna majas oli kokkuleppel võimalik ööbida.

On märgilise tähtsusega, et RMK tänapäevane kogu Eestit läbiv matkatee kulgeb osaliselt mööda 1972. aastal rajatud Paganamaa õpperada, võimaldades matkata mööda esimesi samme Eesti õpperadade loomise teel.