Jaapanis Nagoyas 2010. aastal bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni konverentsil seati üheks eesmärgiks, et aastaks 2020 taastatakse 15% degradeerunud ökosüsteemidest (https://www.cbd.int/sp/targets/). Eesmärk on üle võetud EL elurikkuse strateegias aastani 2020. Samas ei ole rahvusvahelisel tasandil antud selgeid juhiseid, kuidas seda eesmärki praktilisel tasandil defineerida ja kuidas selle poole liikumist mõõta. Pole ka kuulnud, kuidas Eesti nimetatud eesmärgi poole kavatseb püüelda ja mis metoodikaga seda mõõdetakse. 

Soomlased on alates 2014. aasta algusest teemaga süvitsi tegelenud ja kaasates 100 eksperti jõudsid 2016. aasta alguseks ka raportini. Raport on internetis ka ingliskeelsena alla laetav ning peaks olema huvitav lugemine kõigile, kes looduskaitse strateegilise planeerimisega kuidagi seotud on, kuna eesmärgid ja sellega seotud probleemid on meil ju samad. 

Soomlased võtsid asja akadeemiliselt ja jõudsid nagu sellistel puhkudel ikka küllalt keeruliste arvutuste tulemusena poliitikute jaoks vastuvõetamatute tulemusteni. Näiteks leidsid nad, et Soome metsaökosüsteemid on 68% ulatuses degradeerunud ja selleks, et saavutada 15% võrra olukorra paranemine kõigis Soome ökosüsteemides on aastaks 2050 (sic!) iga aasta vaja kõige optimistlikuma stsenaariumi järgi kulutada 444 miljonit eurot. Pole siis ime, et Soome põllumajandusministeerium seda raportit tunnustada ei taha. Raporti koostajad avaldasid oma järeldused isegi ajakirjas Nature.

Kuulates SER 2016 konverentsi ettekandeid, siis tekkis sageli küsimus, kas konkreetset tegevust on ikka õige käsitleda "ökoloogilise taastamisena" või on tegemist lihtsalt ühe antropogeense süsteemi asendamisega teisega. Meilgi on vaja vastata küsimusele, kas endiste jääksoode või aherainemägede metsastamine ühe puuliigiga kvalifitseerub "ökoloogilise taastamisena", kas lageraiejärgne metsa istutamine on lihtsalt metsastamine või metsökosüsteemi taastamine. Siit edasi võiks ju ka küsida, kas majaümbruse ehitusplatsile muru külvates tegeleme ökoloogilise taastamisega või siiski lihtsalt haljastamisega(?), aga kui muru keskele kahepaiksete ja kiilide jaoks tiigi teeme? Hetkel julgeks väita, et ega Euroopas ikka pole selget arusaama, mis asi see ökosüsteemi taastamine on ja millistele parameetritele see peab vastama, et see tõsiseltvõetavalt aitaks kaasa ökosüsteemide elurikkuse seisundi paranemisele.
Pilt soomlaste raportist illustreerib ilusti kuivõrd ekslikud võivad meie järeldused olla, kui vaatame ainult ühte tunnust, nt liikide arvu või keskendume kahe ajahetke kriitikavabale võrdlemisele. 

Pole kahtlust, et Eestis toimub väga tõsiselt võetavaid taastamisprojekte väga erinevates ökosüsteemides ja sellega on hõlmatud suur hulk erinevate valdkondade teadlasi ja praktikuid. Tegeleme ju aktiivselt nii veekogudega, antropogeensete tehismaastikega, kui ka suurte inimtegevusest mõjutatud loodusmaastikega (peamiselt soodega). Ja seda kõike väga erineval tasemel, alates populatsioonide tehistingimustes taastootmisest kuni ökosüsteemide arenguks vajalike abiootiliste alusprotsesside taastamiseni. Hetkel toimetavad kõik väga omasoodu ja laiem ühisnimetaja hetkel puudub. Samas pidevalt on tunda, et just ökoloogilise taastamise kontekstis on arusaamad taastamisele seatavatest piiridest ja ka eetilistest tõekspidamistest varieeruvad. Kohati jääb mulje, et eesmärk pühitseb abinõu ja muid põhimõtteid pole väga vaja järgida.

Seega soovitan kõigil ökosüsteemide taastamisega tegelejatel ühineda Euroopa ökoloogilise taastamise seltsiga (SER) , kuna see on hetkel ainus suurem üleeuroopaline foorum, kus erinevate ökosüsteemide taastamisega tegelejad regulaarselt kohtuvad.  Ja miks mitte mõlgutada tõsisemalt mõtet ka selle üle, kas meil Eestis poleks tark aeg-ajalt omavahel kokku saada ning kogu valdkonda puudutavaid küsimusi erinevate nurkade alt arutada.