01. august, 2017
Erinevatele maitsetele
Seenekuningriigis kohtab tihti eksemplare, mida ühel maal peetakse
tingimata mürgisteks, teisel aga valmistatakse samadest seentest
maitsvaid roogasid. Kuigi öeldakse, et maitse üle ei vaielda, siis sel
juhul on õigus nii ühtedel kui ka teistel.
Näiteks peetakse selliseid seeni, nagu näiteks riisikaid ja kogritsaid mõnedes maades mittesöödavateks ja isegi mürgisteks, kuna neis sisalduvad mürgised ained, mis mitte ainult ei anna neile kibedat maitset, vaid võivad toorelt ka mürgituse tekitada. Teistes riikides (sealhulgas Eestis) kuuluvad need seened tinglikult söödavate seente hulka, kuna õige töötlemisega muutuvad need mitte ainult söödavateks, vaid ka väga maitsvateks. Meie seeneriigis meeldib paljudele maiustada erinevate seenesortidega.
Selliste seente hulka kuulub üks Eesti armastatumaid seeni – männiriisikas, mida on rohkesti just praegu metsadesse tekkinud. Männiriisikas kuulub riisikate perekonda – tinglikult söödavate pilvikuliste sugukonda. Oma nimetuse (lad Lactarius) sai see perekond tänu piimmahlale, mis sisaldub viljalihas ja eritub lõikekohast. Kuigi kuiva ilmaga võib piimmahl ka mitte erituda.
Männiriisikas on üks kibedamaid meie metsades kasvavaid seeni, mistõttu kutsutakse seda vene keeles горькушка. Eestikeelne nimetus – männiriisikas – tuleneb sellest, et seen kasvab männimetsades. Alguses tundub seen maitselt aromaatne ja isegi veidi magus, kuid sekund hiljem põletab keelt terav kibe maitse, millest ei saa ka suud loputades kohe lahti.
See seen, mida seenekorjajad leotavad ja marineerivad, pole asjata üks inimeste lemmikutest: soolase männiriisika iseloomulik maitse ja aroom on suurepärane lisand talvisesse menüüsse.
Peab mainima, et männiriisikas ei ole hea ainult kulinaarias – selles seenes sisaldub ka aine, mis pidurdab soolekepikeste ja muude haigust tekitavate bakterite arengut.
Pilvikuliste sugukond on üpris arvukas; sellele nimetuse andnud pilvikute perekond on selle sugukonna suurim esindaja. Need seened on igaühele hästi tuntud, isegi lapsed on nendest kuulnud. Reeglina ilmuvad pilvikud metsadesse suurte gruppidena ning muude seente puudumisel päästavad tihtilugu olukorra, nii et seenekorjajad ei peaks koju naasma tühja korviga.
Neil päevil ilmus metsa üks vahva pilvikute perekonna esindaja – kollane pilvik. Selle erekollast kübarat on männimetsades ja männi-kase segametsades näha juba kaugelt ning alguses võib seda kukeseenega segaminigi ajada. Kui juba üht seent märkasite, siis kõrval on kindlasti ka teine ja kolmas ning korv ei jää mingil juhul tühjaks! Krõmpsuv ja okasmetsa lõhnaga praad kollastest pilvikutest on suurepäraselt maitsev roog.
Kuid kõik pilvikud ei ole söödavad. Näiteks piisab ühest kirbe pilvikust, mis on kogemata sattunud soopilvikutest või kollastest pilvikustest valmistatud roa sisse, et rikkuda kogu roog . Kibe maitse ei kao isegi keetmisel. Kollane pilvik on ka selle poolest hea, et sel pole mürgiseid kaksikuid. Muude pilvikute korjamisel tasub aga olla tähelepanelik.
Metsarajal kohtasin veel üht toredat seent. Kuigi selle nimetus on rohekas sametpuravik, rühmitavad paljud seeneteadlased selle ja muud sarnased liigid kivipuraviku perekonda, pidades neid hariliku kivipuraviku variatsiooniks. See seen ei ole nii levinud ja sarnaneb oma liigikaaslastega – pruuni sametpuraviku või punajalg sametpuravikuga – ning kõik need on maitsvad ja võivad neid kivipuravike puudumisel asendada.
Rohekal sametpuravikul, nagu ka muudel sametpuraviku esindajatel, on üks eripära – väga tihti asub sellel elama valge hallitus, mis levib mõnikord edasi ka teistele seentele, muutes need söögikõlbmatuteks. Vahel tunduvad sellised eksemplarid tundmatu seeneliigina.
Seenekorjamine on alati seiklus, millel võib kohata mitte ainult seeni, vaid ka midagi eriskummalist, mis pole ilmtingimata seenelkäiguga seotud.
Seekord kaugelt kollast laiku nähes arvasin, et see on kas kukeseen või kollane riisikas. Lähemale minnes tundsin aga selle ime ära – puugipask.
Muudes maades on sel väga värvikaid nimetusi: puugipask, puugisitt, nõiapask, aga ka lehmasitt, koerajätt, kratisitt, päärapask, peerapask ja muugasitt. Aga limaseente ehk nende imelike olendite puhul, mis pole isegi seened ning toituvad bakteritest, spooridest ja algloomadest ning on võimelised ühest kohast teisse roomama, on kõik fantastilised nimetused sobivad.
Selliste seente hulka kuulub üks Eesti armastatumaid seeni – männiriisikas, mida on rohkesti just praegu metsadesse tekkinud. Männiriisikas kuulub riisikate perekonda – tinglikult söödavate pilvikuliste sugukonda. Oma nimetuse (lad Lactarius) sai see perekond tänu piimmahlale, mis sisaldub viljalihas ja eritub lõikekohast. Kuigi kuiva ilmaga võib piimmahl ka mitte erituda.
Männiriisikas on üks kibedamaid meie metsades kasvavaid seeni, mistõttu kutsutakse seda vene keeles горькушка. Eestikeelne nimetus – männiriisikas – tuleneb sellest, et seen kasvab männimetsades. Alguses tundub seen maitselt aromaatne ja isegi veidi magus, kuid sekund hiljem põletab keelt terav kibe maitse, millest ei saa ka suud loputades kohe lahti.
See seen, mida seenekorjajad leotavad ja marineerivad, pole asjata üks inimeste lemmikutest: soolase männiriisika iseloomulik maitse ja aroom on suurepärane lisand talvisesse menüüsse.
Peab mainima, et männiriisikas ei ole hea ainult kulinaarias – selles seenes sisaldub ka aine, mis pidurdab soolekepikeste ja muude haigust tekitavate bakterite arengut.
Pilvikuliste sugukond on üpris arvukas; sellele nimetuse andnud pilvikute perekond on selle sugukonna suurim esindaja. Need seened on igaühele hästi tuntud, isegi lapsed on nendest kuulnud. Reeglina ilmuvad pilvikud metsadesse suurte gruppidena ning muude seente puudumisel päästavad tihtilugu olukorra, nii et seenekorjajad ei peaks koju naasma tühja korviga.
Neil päevil ilmus metsa üks vahva pilvikute perekonna esindaja – kollane pilvik. Selle erekollast kübarat on männimetsades ja männi-kase segametsades näha juba kaugelt ning alguses võib seda kukeseenega segaminigi ajada. Kui juba üht seent märkasite, siis kõrval on kindlasti ka teine ja kolmas ning korv ei jää mingil juhul tühjaks! Krõmpsuv ja okasmetsa lõhnaga praad kollastest pilvikutest on suurepäraselt maitsev roog.
Kuid kõik pilvikud ei ole söödavad. Näiteks piisab ühest kirbe pilvikust, mis on kogemata sattunud soopilvikutest või kollastest pilvikustest valmistatud roa sisse, et rikkuda kogu roog . Kibe maitse ei kao isegi keetmisel. Kollane pilvik on ka selle poolest hea, et sel pole mürgiseid kaksikuid. Muude pilvikute korjamisel tasub aga olla tähelepanelik.
Metsarajal kohtasin veel üht toredat seent. Kuigi selle nimetus on rohekas sametpuravik, rühmitavad paljud seeneteadlased selle ja muud sarnased liigid kivipuraviku perekonda, pidades neid hariliku kivipuraviku variatsiooniks. See seen ei ole nii levinud ja sarnaneb oma liigikaaslastega – pruuni sametpuraviku või punajalg sametpuravikuga – ning kõik need on maitsvad ja võivad neid kivipuravike puudumisel asendada.
Rohekal sametpuravikul, nagu ka muudel sametpuraviku esindajatel, on üks eripära – väga tihti asub sellel elama valge hallitus, mis levib mõnikord edasi ka teistele seentele, muutes need söögikõlbmatuteks. Vahel tunduvad sellised eksemplarid tundmatu seeneliigina.
Seenekorjamine on alati seiklus, millel võib kohata mitte ainult seeni, vaid ka midagi eriskummalist, mis pole ilmtingimata seenelkäiguga seotud.
Seekord kaugelt kollast laiku nähes arvasin, et see on kas kukeseen või kollane riisikas. Lähemale minnes tundsin aga selle ime ära – puugipask.
Muudes maades on sel väga värvikaid nimetusi: puugipask, puugisitt, nõiapask, aga ka lehmasitt, koerajätt, kratisitt, päärapask, peerapask ja muugasitt. Aga limaseente ehk nende imelike olendite puhul, mis pole isegi seened ning toituvad bakteritest, spooridest ja algloomadest ning on võimelised ühest kohast teisse roomama, on kõik fantastilised nimetused sobivad.
Loe uuemat: Kahlajate kaamera
Loe vanemat: Veerežiimi taastamisest Aidu looduskaitsealal
Lisa kommentaar