Haldjajuuksed

Lisaks sai sellel anomaalsel sügisel ja talvel näha ebatavalist loodusnähtust: mõnedele maha kukkunud okstele ja surnud puude tüvedele kasvasid „jäised juuksed“ – ülipeentest jääniitidest moodustised, mis tõepoolest meenutasid polaaruurijate halle juukseid või härmas vuntse ja habemeid. 

Tavaliselt tekivad „jäised juuksed“ üksnes põhjalaiustel, kuid mitte eriti tihti ja üksnes kindlate tingimuste puhul. Reeglina lehtpuumetsades kõrge õhuniiskuse korral, tuuletu ja lumeta ilmaga, kui temperatuur pärast väheseid plusskraade järsku langeb veidi alla nulli.  

Meil langevad kõik need tegurid üheaegselt kokku hilissügisel või varakevadel. Kuid tänavusel talvel oli selliseid päevi korduvalt, mil temperatuur langes pärast niisket ja sooja ilma öösel nullini ja madalamale ning hommikul võis lumetus metsas näha valgeid vatisarnaseid tuuste, mis rippusid okstel või olid metsa alla laiali pillatud.

Seejuures polnud vaja sõita kaugele – misiganes lähedases leht- või segametsas leidus kindlasti koht, kus kasvasid niisugused „juuksed“, oluline oli vaid õige hetk tabada. Neid aga oli sel sügisel ja talvel juba mitte vähem kui neli. 

Seened teevad soengut

Esimesena kirjeldas seda nähtust 1918. aastal saksa geofüüsik ja meteoroloog Alfred Wegener, kes eeldas, et „jäiste juuste“ kujunemisel osalevad mingisugused seened. Ja peaaegu sada aastat ei pöördunud rohkem keegi selle küsimuse juurde tagasi, kuni 2015. aastal tulid mõned Euroopa teadlased oma uurimuste käigus järeldusele, et „jäiste juuste“ moodustumisest võtab tõesti osa hallitusega sarnane seen Exidiopsis effusa.

Kuidas just ta selles protsessis osaleb, pole seni veel selge, kuid tõestati, et ilma temata sellist „soengut“ ei teki.  

Praegu üksnes eeldatakse, et temperatuuri alanemisel surutakse puidus sisalduv niiskus läbi peenikeste pooride välja ja see külmub pakases otsekohe. Tõenäoliselt ei lase seene Exidiopsis effusa mingid fermendid pisikestel jääkristallidel kokku kleepudes suuremateks kristallideks muutuda, selle tulemusena moodustuvad arvukad peenikesed jääniidid, mis sarnanevad juustega.  

On andmeid, et niisugused kiharad võivad kasvada kuni kahekümne sentimeetri pikkuseks, kuid sellel talvel need ilmselt ei jõudnud kasvada, kuna madal öine temperatuur, mis juukseid pikendas, tõusis hommikul jälle üle nulli ega lasknud soengul kasvada rohkem kui 5–7 sentimeetrit, päeval aga kaotasid juuksed sooja õhu tõttu vormi hoopiski. Seepärast saab seda nähtust iga kord näha kõigest mõne tunni jooksul. 

Biofüüsika

Ma tõin paar seenest nakatunud oksa enda juurde hoovi ja jälgin neid igal hommikul ning need on juba mitu korda märku andnud, et juuste kasvamise protsess metsas algas. Nad ei petnud mind kordagi: nende märguande peale võisin alati näha, kuidas need „inglijuuksed“ kasvavad ja iga kord olid need ootamatu kujuga.

Näiteks nagu suhkruvatt. 

Kuigi nimetus „jäised juuksed“ on vastavuses nende füüsikaliste omadustega – „juuksed“ koosnevad miniatuursetest jääkristallidest – tundub, et välisilme järgi sobiks neile paremini nimetus „lumest juuksed“.

Seevastu tõeliselt jäist nähtust saab näha üsna nende kõrval: siinsamas lähedal kasvavad justkui otse niiskest külmunud maast välja jäised purskkaevud. 

Need ei koosne mitte niitidest, vaid sarnanevad pigem jääribadega. Võimalik, et need on samuti kuidagi seotud „jäiste juustega“, kuid poorid maapinnas on teistsuguste mõõtmete ja kujuga, nii ongi tulemuseks mitte niidid, vaid ribad, mis sarnanevad külmunud veejugadega. On see nüüd füüsika või veel ka bioloogia, on seni arusaamatu, see on veel üks looduse mõistatus. Kuid see, et mõned looduse mõistatused on võluvad, on vaieldamatu!