Paari tunni vanused kiskjate jäljed ei paista ülihea haistmisega halljänestele tunduvat enam ohuna. Videosalvestisi üle vaadates selgus, et jänesed ilmusid kaamera ette paar tundi peale rebase või šaakali lahkumist ja tunni jagu hiljem peale halljäneseid oli üks või teine kiskja jälle platsis. Küllap pikkkõrvad teavad, kus parasjagu ohutumalt olla võib ja tõenäosus, et halljänesed kaamera ees šaakalite või rebastega elu eest võitleksid, on ehk võimalik, kuid siiski kaduvväike. Noored lambad ja veisevasikad on šaakalitele kindlasti kergem ja ahvatlevam saak, kui kuni 60-70 km/h kabuhirmus põgenev ja vaid 3-7 kg kaaluv toidupalake.

Kroonika järgi olid halljänesed Liivimaal juba 16. sajandil. Tol ammusel ajal pandi tähele, et osa jäneseid ei lähegi talvel valgeks. Põhja-Eestisse jõudis halljänes vähesel määral alles 18-19. sajandil, samuti tulnukliik nagu šaakal, üksnes selle vahega, et jõudsid siia paar sajandit varem ja mõisnikud tõid neid hiljem veel mitmelt poolt lisaks.

Halljänese ning valgejänese pikaajaline arvukuse langus on Eestis pöördunud jõudsasse kasvusuunda ja sama trend paistab ka Matsalu lahe ümbruses vaatamata tulnuk- ja põliskiskjate ohtrusele.

Mis halljäneseid aga järjest kaamera ette platsile maapinda nuusutama meelitab pole veel selge, kuid tundub, et šaakalitele pandud hõrgutis ei jäta ka jäneseid külmaks. Videost võib mõista, et harakate ja vareste laiali tassitud palakeste lõhn rohul ja lamba maosisu riismed või haisev lihakilluke kivide taga pakuvad neile eluga riskides huvi. Väidetavalt söövad halljänesed toiduvaestel aastaaegadel loomaraipeid. Ise pole näinud ja mine tea, kui need kaks põllujänest ükskord julguse kokku võtavad ja kivi varjus palakesi nosima hakkavad siis saabki väide raipesööjatest jänestest meilegi tõeks.