5. mail sai Harilaiul kokku kitsam ring eksperte RMK-st, KA-st ja KKM-st, et vaadata üle Harilaiul tehtud tööd ja arutleda tulevikuplaanide üle.

Esiteks peab mainima, et meeldiva üllatusena oli RMK turustus suutnud likvideerida kõik hakkematerjali virnad, mis veel aprilli alguses mõlemal pool teed kõrgusid. Kuuajatagune prognoos oli, et virnad jäävad sinna sügiseni. Nüüd on vaja veel likvideerida hakkematerjali virnade põhjad ja siluda Harilaiu kaelale jääv teeosa. Kui see on tehtud, siis annavad külastajale tehtud tööst Harilaiu kaelal aimu vaid raiealal paiknevad madalad kännud. Kuna vald oli lasknud hööveldada Harilaiule mineva tee, siis oli ka sõit Harilaiule harjumatult meeldiv.

Sisulise külje pealt olid eksperdid töö tulemusega väga rahul. Töö tulemusena on avatud maastiku osakaal vahetult randlaga külgnevas osas oluliselt suurenenud. Kännud on kõikjal madalad ja elupaiga tingimused avatud rannikumaastiku liikide jaoks on ilmselgelt läinud paremaks.

Fotod: Harilaiu edelarannik, mis enne tööde teostamist oli kaetud männikuga ja vaade teelt merele oli kinnikasvanud.

Foto: Aas-karukell (Pulsatilla pratensis) - liik, kes kindlasti võidab maastiku avamisest

Samuti tõdeti, enamusele alast on puistu mõjul liivale kujunenud toorhuumuse kiht väga õhuke või puudub üldse. Loomulikult leidus üksikuid kohti, kus see oli paksem, kuid need olid pindalaliselt marginaalsed. Samuti andis tehtud töö võimaluse juba üksikasjalikumalt näha ette veel täiendavaid töid. Viimased seostuvad veel täiendavate üksikpuude raies, et avada rannajoont.

Foto: Liigiekspedid tõdesid, et looduslike rannikuprotsesside tagajärjel tekkinud madalaveelised ajutised veekogud on kõrele väga sobilikud, eriti peale seda kui nende lõunapoolselt nõlvalt eemaldati suuremad puud

Looduskaitselisest küljest hinnati tööd igati õnnestunuks ja loodetavasti suudame seda kommunikeerida ka avalikkusel. Huvitav saab olema jälgida, kuidas Harilaiul puhata harjunud inimesed senisest oluliselt avaramasse maastikupilti suhtuvad ja kui häirivaks nad selle taustal raiealal kännustikku peavad. Hooaeg algab juunis-eks siis kuuleb!

Tehtud töö taustal kujunes huvitavaks diskussioon uute planeeritavate tegevuste osas. Nimelt on nii RMK kui liigieksperdid suuresti arvamusel, et töödega tuleks jätkata, et avada rannikumaastikku istutatud männikultuuri alt veel täiendavalt nii Harilaiu kaela lagedast lääne suunas kui parklast põhjas olevatel luidetel. Mõlemas piirkonnas on sarnaselt praegustele raiealadele rajatud 30-40 aastat tagasi lausaline männikultuur, mis on lootusetu nii metsanduslikus kui looduskaitselises mõttes. Tegevuse eesmärk on taastada avatud rannikumaastikule omaste liikide elupaiku ja avatud rannikumaastiku maastikutüübina. Variante on sisuliselt kaks:

1)      Raadata kogu mets ja võib-olla juurida kännud;

2)      Raadata osal ala metsa ja ülejäänud alal suurendada rajatud kultuuri looduslikkust. Viimane seisneb eelkõige kultuuri olulises harvendamises ja suuremate avatud liivaga alade tekitamises puistusse.

Lisategevusena sooviksid liigieksperdid näha, et metsa varjus turvastunud madalad luidetevahelised nõod võiks taastada koorides mineraalpinnase peale tekkinud turba ja sambla kihi. Kui viimase tegevusega mineraalpinnast ei teisaldata (ei muudeta looduslikku reljeefi), siis ausalt öelda tundub ka see suht adekvaatse plaanina.

Foto: Eksperdid uurimas üht madalt luidetevahelist nõgu, mis on puistu varjus turvastunud ning mille võiks puhastada peale ümbritseva puistu raadamist.

Selge on aga see, et mõlemad tegevused eeldavad Keskkonnaameti kui kaitseala valitseja nõusolekut ja tegevuste planeerimist Vilsandi rahvuspargi kaitsekorralduskava raames. Hetkel vastavaid töid pole Vilsandi RP kaitsekorralduskavas ette nähtud. Seega on pall täna Keskkonnaameti väravas, et otsustada, kas ülejäänud Harilaid jääb elustikuvaeseks männi puhtpuistuks või kujuneb sinna regioonis unikaalne avatud rannikumaastiku kompleks.

Piiranguvööndi osas võiksime RMK poolt ise muidugi teostada kultuuri harvendamise teatud looduskaitseliste nüanssidega (vt eespool). Muu kasu kõrval aitaks see vähendada mõnevõrra piirkonna tuleohtu, kuna praegune tihe kultuur on ilmselgelt äärmiselt tuleohtlik.