28. detsember, 2017
Hingetõmbehetk- talvine pööripäev
Talvine
pööripäev kipub juba poolest sügisest tuure koguva jõulutamise varju jääma aga
tegelikult on siin pimedas põhjalas skandinaavia ja germaani kultuuri piiril aasta
märgilisem hetk olnud.
Algselt lõppes talvise pööripäevaga vana
ja algas uus aasta ning seda tähistati meile tänapäevalgi tuttavate tõrjemaagiliste
võtetega nagu kurja peletamine tule ja lärmiga, mis on kaasajal ilutulestiku
vormi võtnud.
Talvine pööripäev lõpetas mõneks ajaks kõik
tööd peale pühade ettevalmistuseks vajalike toimetuste ja võimaldas seega end
korraks teisele lainele häälestada, unustada argihallus ja rutiinsed talvised
talutööd. Kahtlemata oli valge lumevaip piduliku ja
pühaliku meeleolu loomisel abiks aga tegelikult on ilm talvise pööripäeva ning
jõulude paiku alati pisut pöörane olnud. Levinud valgete jõulude ihalus aga seotud
helgete lapsepõlvemälestuste, ameerikalike populaarsete jõululaulude või
lihtsalt üldinimliku vajadusega valguse järgi.
Vaatamata sellele, et kõik ilmatargad sügisel ühehäälselt valgeid jõule ennustasid, avanes talvisel pööripäeval ja sellele järgnenud päevadel vähemalt põhjarannikul pigem märtsikuud meenutav pilt.
Pidev padusadu ja plusskraadid on ujutanud üle paigad, kus kunagi varem isegi kevadel vett pole olnud.
Porine pilvealune valgus toob välja Rannaküla kivi värvid ja pinnad. Kivil puhkab jalga ikka veel rändav kalakajakas.
Paarkümmend laululuike ei kibele veel lõunapoole ja seenigi leidub metsas.
Loe uuemat: Punahirved lähevad läände
Loe vanemat: Algas kujundustöö Laelatu puisniidul
Lisa kommentaar