Kuid üks asi on lugeda ja hoopis teine asi aga näha oma silmadega. Kuid mida ebatavalist võib metsas märgata tavaline loodushuviline, kes on sinna tulnud lihtsalt selleks, et puhata, hingata värsket õhku, suusatada või lastega jalutada?
Selleks on kõigest vaja suusarajalt või metsateelt lumisesse metsa astuda – kuna vaid rong ei saa rööbastelt ära pöörata –, ning just sel hetkel algabki seiklus.

Minu metsaekskursioonid algavad alati küsimusega: „Milline aastaaeg on metsa külastamiseks kõige parem, et teada saada, kuidas ta elab?“ Vastus tundub olevat selge, kuid kahjuks mitte kõigi jaoks. Ning nendel päevadel kõlab see lihtsalt: „Ja ka talvel!“
Tuiskude imelisel ajal võib loomade ja lindude elust teada saada selliseid asju, mida teisel aastaajal teha pole üldse lihtne.

Metsa külalised, sealhulgas ka talvise, soovivad alati näha mõnda metslooma. Kui aus olla, siis selleks oleks neil lihtsam külastada loomaaeda, kuid eriti järjekindlad saavad tulla metsa kas enne koidikut või enne päikeseloojangut, istuda vaiksesse kohta metsloomaraja kõrvale (selleks on see esmalt vaja üles leida) ning varuda kannatust üheks, kaheks või isegi kolmeks tunniks, ning siis juba on võimalik, et neil õnnestub näha midagi põnevat.

Loomulikult ei ole sellised varitsuspaigad igaühele kättesaadavad, seega parem on minna teist teed ehk täpsemalt mööda lumist kõnniteed, mis ei pruugi küll metsaelanikku näha lasta, kuid kindlasti räägib mõne loomaloo. Jahimeestel on isegi olemas oma termin – looma jälgi ajama.

Kõige parem on sellisele „jahile“ minna hommikul peale lumesadu, kui puutumatu sinakasvalge lumi metsaserval on nii ilus, et ei tahaks selle siledat pinda oma jälgedega ära rikkuda.

Rebane

Kuid keegi on siin juba käinud ja isegi kujundanud loo, tõmmates mööda lumevalevust jälgede rea ning pannes lõppu rasvase koma. Ja kuhu see „rikkuja“ kadus, kas tõesti läks lume alla?


Igas lähimas metsas või pargis on esimesteks jälgedeks, mida värskel lumel näete, ilmselt kas rebase või metskitse jäljed. Ning ka sellel metsalagendikul on näha rebase poolt hiirejahi käigus jäetud jäljed – hiirejahiks nimetatakse rebase käitumist väiksemate näriliste jahtimise ajal.

Rebane kasutab jahtimisel peamisel teravat kuulmismeel, mille abil kuuleb ta hiire piiksumist mitmekümne meetri kauguselt. Ta läheneb ettevaatlikult ning ootab õiget hetke, kui näriline lume all uuesti ettevaatamatult sahistab. Siis rebane sukeldub, kõrgele hüpates, täpselt samasse kohta ning hoiab saaki käppadega kinni, ning lume alt kätte saades neelab selle kohe alla.


Rebase päevaratsioon sisaldab tavaliselt kuni kakskümmend pisinärilist. Mõni päev on aga eriti edukas, näiteks siis, kui õnnestub kinni püüda midagi suuremat, näiteks jänese. Söömata jäänud ülejäägi matab rebane maha varjatud kohta „mustadeks päevadeks“.
Selle koha jätab rebane väga hästi meelde ning tulles sinna näljasel päeval tagasi, neelab ta vana kondid alla.


Rebasejäljed on üsna sarnased väiksema koera jälgedega ning sageli on nende eristamine peaaegu võimatu.




Kuid koerad ja rebased liiguvad täiesti erinevalt, seega selgitamegi rebase välja just kõnnaku järgi. Ta kõnnib, astudes tagumise käpaga täpselt esikäpa jälje sisse, mispärast asetsevad jäljed lumel ühtlase reana.


Mõnikord võivad metsas üksteise järel jalutada kaks rebast, astudes täpselt olemasolevate jälgede sisse, seega selleks, et aru saada, kui mitu looma on siit tegelikult läbi läinud, tuleb märgata, et kuskil on rebased eri suundadesse laiali läinud.


Niimoodi rebase värskeid jälgi mööda minnes võib ükskord oma territooriumil kõndiva punase kaunitariga ka kohtuda.



Jänes

Rebase jälgi leidub alati nende kohtade lähedal, kus on ka näriliste, lindude ning jäneste jälgi. Lapsed vastavad küsimusele „Millest toitub rebane?“ reeglina: „Jänestest“. Lapsed teavad seda muinasjuttudest ning neil on osaliselt õiguski: ometi enamik jäneseid sellega ei nõustu, kuna pikakõrvalise kinnipüüdmine on rebase jaoks suur, kuid haruldane edu.


Jänesed on samuti hästi kohanenud eluga inimese lähedal. Seetõttu võibki nende jälgi leida kuskil elamute ümbruses või kõrvalolevast metsast ning need on väga hästi äratuntavad: ees on kahe suure tagumise käpa jäljed, ning taga on kahe eesmise käpa jäljed.



Talvel söövad jänesed paljaks noori remmelga- ning haavapuid ning lisaks meeldib neile maiustada ka mustikaokstega.
Istuval jänesel on tagumiste käppade jäljed taga ning eesmiste omad ees.


Jänese jälgi mööda minna on mõttetu – see tee ei vii kuhugi. Jänes on tuntud oma jälgede segamise oskuste poolest, tehes haake ning liikudes isegi tagurpidi. Mõnikord hüppab ta äkki, lisasegadust tekitades, kahe-kolme meetri kaugusele üle põõsa, ajades jälitaja segadusse, kui jäljed äkki ootamatult katkevad.



Metskits

Nagu rebased ning jänesed, tunnevad ka metskitsed ennast inimese läheduses suurepäraselt. Metskitsede üldarv on Eestis viimaste aastate jooksul oluliselt suurenenud ning neid võib tihti näha majade läheduses isegi linnas, nende jälgi võib aga kohata igal sammul parkides, maanteeäärses metsas, aiamaadel ning majade kõrval.


Reeglina jooksevad metskitsed metsas karjas: nende jäljed kord saavad kokku, kord lähevad lahku noorte lehtpuude, ning vahel ka okaspuude rägastiku suunas, mille oksi, võrseid ja koort nad talvisel ajal söövad.


Mõnikord kaabivad metskitsed lume alt eelmise aasta heina ja samblikku.
Kohevas lumes vajuvad metskitsete peenikesed jalad kergesti hangest läbi ning sõrajälgi võib näha vaid ära tallatud kohas.



Põder

Räägitakse, et hunti toidavad ta jalad, kuid see vanasõna käib ka kõikide teiste metsloomade kohta, eriti veel talvel. Talvisel ajal ei ole loomadel kerge, kuid tundub, et just põdral on neist kõige raskem.

Nendel päevadel on lund metsas põlvini, vahel isegi rohkem: ma proovisin minna põdra jälgi mööda läbi rägastiku ja üle soo, kuid juba peale poolt kilomeetrit tundsin, et olen läbimärg, ning tekkis soov ruttu pääseda kõvemapinnalisele rajale. Ent põdrad peavad söögi otsinguil iga päev läbima mitmeid kilomeetreid.


Endale piisavalt sööki hankida ei ole sellisel loomal üldse lihtne: talvel vajab põder igapäevaselt umbes 15 kilogrammi paju-, haava- ning pihlakaoksi ja -koort, ning lisaks sellele armastavad põdrad, nagu ka metskitsed, süüa männiistikuid, millega nad tekitavad suurt kahju noorele puistule.



Selleks et kätte saada kõrgel asetsevaid pajuoksi, murrab põder puu oma peaga maha, surudes kogu raskusega peale ning lastes puu jalgade vahelt läbi.



Teisedki loomad, nagu metskitsed ja jänesed, toituvad talvisel ajal pajuokstest – hambad on neil teravad ning paljaks söödud kohad põõsastel näevad välja, nagu neid oleks lõigatud terava noaga. Põdral aga on lõikehambad vaid alumisel lõualuul, seetõttu on nende hammustatud okste otsad pisut sassis.



See-eest on põtradel oma kaheksa alumise lõikehambaga mugav puid koorida – sageli kooritakse maha murtud haavapuud täielikult ära.


Põdra väljaheited meenutavad talvel tammetõrude hunnikut.



Talvel lamab põder mäletsedes osa päevast ning terve öö pikali lumel. Ta üritab ennast lumehange sisse sügavale ära peita, vähendades sel moel soojakadu.



Kuid talvepäev on lühike ning tuleb minna tagasi koju. Pärast sellist jalutuskäiku mõtled tahes-tahtmata meie metsanaabrite raskest elust neil talvepäevil ja hakkadki neisse suhtuma juba suurema arusaamise ning lugupidamisega.