Nõrganärvilistele soovitan videot mitte vaadata ja seda lugu üldse mitte lugeda.  

Surm tähendab looma ainevahetuse ja rakkude elutegevuse lõppu. Samal ajal kaovad ka senini toiminud organismi biokeemilised kaitsebarjäärid. Metsaalusele lamama jäänud kähriku laip on enne oma lõplikku kadumist väga oluliseks toiduks ja elupaigaks paljudele erinevatele organismidele.  

Äsja surnud kährikul ei ole välise lagunemise märke, kuid bakterid, kes senini lagundasid seedekulglat läbinud toitu levivad ümbritsevatesse organitesse ning alustavad keha lagundamist seestpoolt. Kähriku enese seedeensüümid levivad samuti üle keha aidates kaasa korjuse iseeneslikule lagunemisele. Kohe pärast surma on laibale jõudnud ka esimesed nekrofiilsed kärbsed. Nende munetud munadest ilmuvad vaglad, kes on laiba põhilisteks lagundajateks kähriku esimese surmajärgse nädala jooksul. 

Lihakärblased võivad leida maapinnale jäänud laiba juba esimese paari minuti jooksul. Kasutades kergesti ligipääsetavaid kehaavavusi ja haavu, munevad kärbsed kähriku korjusele. Munadest arenevad paari päeva jooksul välja esimesed kärbsevaglad. Laipadel toitub ja kasvab mitmete erinevate kärbserühmade - sinilihakärbeste, rohelihakärbeste ja laibakärblaste vastseid. Kõik nad ei ilmu raipele üheaegselt, vaid tihti kindlas järjekorras. Seetõttu kasutatakse laipadelt leitud vaklade suurust ja liigilist koosseisu ka kriminalistikas, et selgitada välja inimese oletatav surmaaeg. 

Korjuse haaranud kudede ja organite bakteriaalse lagunemise käigus tekkivad vedelikud kogunevad kähriku kehaõõnsustesse. Bakterite elutegevuse kõrvalproduktina tekib korjuses ka mitmeid mürgiseid gaase, mis annavad laibale iseloomuliku laibaleha. Esialgu ei pääse tekkinud gaasid korjusest välja ning see hakkab gaaside mõjul paisuma. Hoogustunud bakteriaalne lagunemine soodustab poolpüdelatest laguproduktidest toituvate kärbsevaklade massilist arengut. Lõpuks vajub paisunud korjus kokku, jättes järele lamendunud keha ja levitades enda ümber tugevat roisulehka. Laibast vabanenud kehavedelikud voolavad ümbritsevasse pinnasesse. Mädanemise lõpuks on bakterite ja vaklade koostööna kadunud suurem osa raipe massist. Selle kähriku puhul võttis see protsess aega kümme päeva. 

Kuni paari nädala jooksul kestuvad raipel kasvavad vaglad korduvalt ning roomavad lõpuks laibalt minema, et nukkumiseks maapinda kaevuda. Massilise vaklade elutegevuse tulemusena muutub korjuse sisekeskkond leeliselisemaks. Leeliselisem keskkond takistab nekrofiilseid mardikaid laibale munemast, olles viimastele toksiline. Laipadel leiab aga toitumas mardikate valmikuid, kes söövad valgurikkaid vaklasid.

Mädanemise järel käärimiseks nimetatava lagunemisetapi jooksul kaotab kähriku laip kogu oma veel siiani allesjäänud liha ning kuivab täielikult ära. Laip hakkab levitama iseloomulikku juustu meenutavat lõhna, mida põhjustavad lagunevas raipes tekkima hakanud võihapped.

Varem laibal domineerinud kärbsefauna asendub selles etapis suuresti mardikatega. Laipadel toituvate mardikate seas leidub nii röövloomi, kes toituvad raipel elevatest vastsetest kui ka neid, kes kasutavad toiduks raibet ennast. Arvukaim laipadel toitujate rühm on raisamardiklased. Raisamatjad munevad laiba alla rajatud käikudesse, kust koorunud vastsed laibale ronivad.  

Pärast liha ja põhiosa kudede kadumist on kähriku lagunemine muutunud väga aeglaseks. Laibast on alles skelett, hambad, küünised ja karvad. Nende osiste lagundamine on väheste spetsialiseerunud organismide pärusmaa.  

Kes luges ja vaatas, sai heita pilgu harjumatu nurga alt looduses toimuvast, muidugi on palju toredam vaadata kiisuvideosid ja pajatada kaunitest lilledest – õpetlik igatahes…