Meelis jõuab kohtumispaika, RMK Naisteraba lõkkekohta Kose vallas veerand tundi enne kokkulepitud aega. Minuti eest saabus fotograaf. Õnneks jõudsin mina tsuti veel varem. „Ma olen muidu hilineja,“ sõnab kantsler ja ma ei saagi täpselt aru, kas põhjuseta vabandades või veidi rahulolevaltki. Naisteraba lõkkekoht on täiesti uus punkt uuel 608 kilomeetri pikkusel RMK matkarajal – Penijõe-Aegviidu-Kauksi.

On harukordselt soe sügis, seljataga ainulaadselt kuum ja kuiv suvi – kas need ongi need kliimamuutused?

Kliimamuutustest rääkides tuleb silmas pidada pikemat perioodi kui üks kuiv ja põuane suvi. Pikemaid aegridasid vaadates näeme, et kliima muutub – keskmise temperatuuri tõus, ekstreemsed ilmastikuolud. Peale selle loomulikult teadlaste koostatavad ülevaated, mis seda kõike nii globaalselt kui regionaalselt kinnitavad. Oleme täheldanud ju pehmemaid talvesid. Teadlaste hinnangul on ilma tarvis 50 aastat uurida, et põhjapanevaid järeldusi teha. Mina olen selleks liiga noor, et 50 aasta tagust mäletada. (Naerab.) Lapsepõlvest mäletan, et jõulude ajal ikka lumi oli maas, mitte ei otsinud kummikuid. Samuti kliimamuutused ei ole ainult temperatuuritõus, vaid mitmesuguste nähtuste heitlikkus ja intensiivsuse muutlikkus. Ka seda oleme näinud, et aastad pole vennad ja ilmastikumustrid muutuvad.

Mulle öeldi, et kliimateema on sulle hingelähedane. Mida see tähendab?

Kliimamuutused on reaalsus ja selle leevendamisega tuleb tegelda, aga sama tähtis on muutustega kohaneda ja nendeks valmis olla. Igaühe panus loeb ja peame keskkonnast hoolimisel näitama üksteisele eeskuju. Tõsi, kliimamuutused on globaalne probleem ja otsesed mõjud ei ole kõikjal ühesugused. Seetõttu neid probleeme ei teadvustata kõikjal ühtmoodi. Vaesemad piirkonnad kannatavad rohkem, sest neil on vähem võimekust muutustele vastu seista ning üldjuhul paiknevad nad ka tundlikumates piirkondades. Kindlasti on rändekriisi üheks põhjuseks kliimamuutused. Vajadus viljaka maa ja kvaliteetse joogivee järele on pannud inimesed paremaid elamistingimusi otsima, mis omakorda on tekitanud konkurentsi piirkondades, kus elutingimused on paremad. Ja seal on konfliktid kerged tekkima. Me elame kõik samal planeedil ja hoida-väärtustada enam seda, mida meie planeet pakub, on ainus viis, kuidas tagada, et ka meie järeltulijad siin kenasti hakkama saavad.

Eelmisel aastal väikeses saareriigis käies nägin, kuidas kliimamuutused inimeste elu mõjutavad. Orkaanid ja tormid olid minema pühkinud inimeste kodud ja koolid ning kõik tuli uuesti rajada. See on karm vaatepilt. Ühesõnaga – probleemid on, aga olukord pole veel pöördumatu. Väga tähtis on muidugi ennetus – ühest uuringust tuli välja, et üks euro ennetustegevusse tähendab neli eurot hilisemat kokkuhoidu.

Pärast ühte kilomeetrit hingeldame natuke mõlemad. Hiljem fotograaf Rasmus mainib, et metsa läksime sportlase tempol, ent naasime rahuliku matkaja moel.

Mis on põhimõtteline erinevus sinu eelmise ameti ehk asekantsleri ja praeguse töökoha ehk kantsleri töös?

Asekantslerina ma vastutasin konkreetsete teemade eest: kliima, välisõhu kvaliteet ja ka välissuhted. Oma meeskonnaga seisin selle eest, et nendes valdkondades muudaksime elu lihtsalt öeldes paremaks. Tegime ettepanekuid, kuhu ja kuidas liikuda, ning tagasime, et see saaks ka ellu viidud. Kantsleri ametis pean ma eelkõige seisma hea selle eest, et ministeeriumil ja ka valitsemisalal oleksid olemas ressursid eesmärkide elluviimiseks ja ajaksime ühte asja. Aga eelkõige töötan iga päev selle nimel, et meil oleksid motiveeritud ning teotahtelised töötajad ja neil oleksid eesmärgid. Inimestega töötamine on kõige alus. Kodulehel on kirjas, millega Keskkonnaministeeriumi kantsler tegeleb: „Kantsler juhib ministeeriumi struktuuriüksuste tööd ja annab sellest aru ministrile. Ta suunab ja koordineerib ministeeriumi valitsemisalas olevate riigiasutuste tegevust ning teeb ministrile ettepanekuid nende asjaajamise ja töökorralduse kohta.“

Suurendamaks veelgi konstruktiivsust, teeme nii, et sul on üks lause, et kirjeldada lihtsale Eesti inimesele, millega kantser tegeleb.

Kantsler tegeleb kõige sellega, millega ministril aega tegelda ei ole.

Mis on Keskkonnaministeeriumi roll Eestis?

Tagada, et inimene ja loodus käivad käsikäes nii täna, homme kui ka saja aasta pärast.

Oleme jõudnud Mahtra looduskaitseala piirini. Mingil põhjusel loodusesse juhtunud mölakad on looduskaitseala sildi viltu lükanud. Palun kantsleril silt sirgeks ajada, et saaks ka hea pildi. See polnud niimoodi plaanitud. Metsasihile, kaugel teedest on maastikumasinad jätnud sügavad rööpad, nii on see ka rabapinnases.

Kas looduskaitsealal on ATVga sõitmine lubatud?

See sõltub eritingimustest. Ma peast täpselt ei tea, pean järele vaatama.

Sa pole sadat päevagi veel ametis olnud, aga kujuta hetkeks ette, et viis aastat kantsleriametis on möödunud kui linnulennul. Kuhu edasi? Poliitikasse?

Erasektori kogemust mul pole ja ma pigem kujutaksin end ühel hetkel ette erasektoris. Ja võibolla siis tuleks sealse kogemusega riigisektorisse tagasi. Poliitikasse? Ei! Ma olen rohkem kuulaja tüüp.

(See on esimene ja ainus kord, kui pahvatame fotograafiga koos naerma – Meelis räägib tegelikult metsaretkel tund aega aegu järjest väga sisukat juttu.)

Kooliajal Meelisel, Tallinna poisil üleliia palju loodusesse asja ei olnud. Kristiine kant pole teatavasti kõige rohelisem. Kui aga vanaema-vanaisa juures Mustamäel käis, siis sealsete parkidega tegi ta küll tutvust. Suure osa soojast ajast veetis Meelis vanavanemate juures Suurupis.

Metsa ega metsamaad Meelisel endal pole, kuid vanavanemate juures on koos hea sõbraga väiksemaid puid maha võtnud ning kütteks saaginud-lõhkunud. Kodumaja on tänaseni halupuuküttel.

Oled lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli transporditehnika eriala ja oled Keskkonnaministeeriumi kantsler – miks ülikoolis omandatu nüüd raisku läheb?

Mul on ülikoolis õpitust oma töös palju kasu olnud. Ülikool õpetab pingutama ka nendes ainetes, mis tunduvad mõttetud ja ebavajalikud. Aga seda tarvis selleks, et mõistust virgena hoida. Mõtlemine ei tee kellelegi kahju, küll aga üle mõtlemine. Ühtlasi õpetab ülikool sihikindlust. Me läheme üldiselt ülikooli ikkagi eesmärgiga see lõpetada. Ehk püstitan eesmärgi ja viin eesmärgi ellu. Samas ma tunnistan, et hindan rohkem elukestvat õpet ja enese pidevat harimist läbi kogemuste ning kui vaja, siis ka vigadest õppimist.

Ja siis sillerdabki meie ees Mahtra looduskaitseala üks pärlitest – Leva järv. Pisut leemendava särgiga kantsler uurib ujumisvõimaluse kohta, aga... seekord loobub sellest suurepärasest võimalusest. Pärast veerandtunnist vaatepildi imetlemist korjame natuke prügi lõkkeplatsi ümbrusest ja asume tagasiteele. Põdrakärbseotsingud juustest lõppevad ilmselt alles kodus.

Mis seisus on Eesti keskkond? Mis on väga hästi? Mis on põhiprobleemid?

Hindamiseks on vaja ka mingit võrdlusalust. Kui võrdleme Eesti keskkonnaseisundit maailma või Euroopa keskmisega, siis üldpilt on ikkagi väga kena. Meil on, mille üle uhkust tunda. Meil on palju metsa, meil on liigirikas loodus, meil ei ole veepuudust, joogivesi on kvaliteetne, meil on puhas õhk ja mida kõike veel. See küll ei tähenda, et me võime loorberitele puhkama jääda, aga vajadust äkiliseks kursimuutuseks ja põhjendamatuks tõmblemiseks ma ei näe.

Samas meil on ka valdkondi, kus peame oma sooritust kõvasti parandama. Kindlasti peame liikuma jõulisemalt ringmajanduse suunas, et suur osa sellest, mida me kasutame, leiaks taaskasutust ja vähendaks ladestamist prügilates. Samuti on tähtis, et me üheskoos ettevõtetega leiaksime lahendusi, kuidas tööstuse kõrvalprodukte (tuhk, aheraine, reoveesete) majandusse tagasi suunata. Peame oma teadmised ja initsiatiivikuse nii digimajanduse kui ka start-up valdkonnas tooma üle keskkonnavaldkonda. Meil tuleb pingutada selle nimel, et transpordisektoris võetaks kasutusele alternatiivkütuseid ja kasutataks säästlikumaid transpordiviise.

Kõike eespool mainitut on võimalik saavutada, kui peame huvigruppidega avatud ja faktidelteadmistel põhinevat diskussiooni ning otsime suurimat ühisosa. Kui sellist arutelu ei toimu ja kõiges valitseb umbusk, siis soovitud tulemust ei tule.

Aga tselluloositehas ja Rail Baltic?

Mina pole ei poolt ega vastu. Kõigepealt tuleb teha uuringud ja siis selle põhjal adekvaatsed otsused. Väita üht või teist ilma uuringutega – sellel pole tõepõhja all.

RMK taristu ei ole Meelisele võõras. Ta on vähem kasutanud lõkke- ja telkimisplatse, ent seeeest on kodukandi rajad palju kordi läbi joostud, jalutatud ja rattaga sõidetud. Hiljuti käis ta pere (tal on üheksa-aastane poeg ja kolmeaastane tütar) ja peresõpradega Naissaare radadel RMK pakutavaid metsakasutusviise proovimas.

Oma meelisalagi – petanki – on ta RMK radadel proovinud. Eeldab see kuulimäng ju vaid lihtsat väljakut. Meelisel on Eesti petangi meistrivõistlustelt üle 20 kuldmedali.

Palun kirjelda, mis seisus RMK sinu arvates praegu on?

Raske midagi geniaalset öelda. Vaadates majandustulemusi ja arendustegevusi – näiteks inimeste teadlikkuse tõstmise projektid –, siis ta on tugevatel sammastel, mille pealt on hea edasi liikuda. Peaasi et loorberitele puhkama ei jääks.

Mis on RMK roll ühiskonnas?

RMK peab täitma igasuguseid ülesandeid ja temale asetatud ühiskonna ootused on suured. RMK peab riigimetsi säästvalt majandades suutma meie majandusele lisandväärtust luua. Samas peab suutma pakkuda igaühele võimalust riigimetsades käia, seeni ja marju korjata ning maailma puhtamat õhku nuusutada. Seetõttu on äärmiselt tähtis, et RMK oma rolli teadvustaks ja ausalt ning läbipaistvalt kommunikeeriks. Minu silmis on RMK paljuski metsamajandamise ja looduskaitse ühendaja rollis.

Milline oleks sinu arvates ideaalne RMK?

Ma olen realist ja idealismi väga ei süüvi. Kui väga pingutada, siis ideaalne RMK on selline, kes saab aru, mida temalt oodatakse ja viib need ootused ellu selliselt, et kõik saavad aru, et nad ajavad ikka üht ägedat asja, millest on kasu meile kõigile nii täna kui tulevikus.

Kell on saanud märkamatult pool viis. Võtsin päev varem mett ja annan nüüd Meelisele-Rasmusele purgikese. Pärin, kas nende lehekülgede peakangelane plaanib läbi Tallinna ummikute Narva maanteele Keskkonnaministeeriumi hoonesse sõita. „Mõtlesin, et täna ei lähe enam kontorisse.“

„Sa ei peagi nüüd Tartu maanteele minema, vaid pöörad Tuhala poole ja siis läbi Tammiku Viljandi maanteele.“ „Hea mõte, sealt saab Kiisa ja Saku kaudu Murastesse.“

Ametnik, aga ikkagi inimene. Küll ta selles vastutusrikkas ametis jõuab oma ületunde küll ja veel teha.

Kes teab, võib-olla on lausa tervislik lõpetada tööpäev metsas ning võtta sealt natuke rahu, vaikust ja looduse rütmi koju kaasa!?