Toimetas: Kristi Kool
Foto: Priit Luts

Vestlusringis osalesid kliimaministeeriumi nõunik Hanno Zingel, Tarmeko juht Jaak Nigul, kultuuritegelane Lemmit Kaplinski, RMK looduskaitseosakonna juhataja Kaupo Kohv ja Tartu Ülikool taastamisökoloogia professor Aveliina Helm.

Mööblitootja Tarmeko juht Jaak Nigul leidis, et Eesti loodus on võrreldes muu maailmaga hästi kaitstud. „Kuid metsa ja laiemalt looduse kaitsmise kõrval ei tohi unustada inimest, eriti kui looduskaitseline tegevus tugineb pehmelt öeldes küsitavatele bioloogilistele teadmistele,“ viitas ettevõtja, et vahel pole keskkonnaküsimused seotud teaduse, vaid kellegi maailmavaatega.

Hanno Zingel meenutas, et looduskaitsel oli ajalooliselt ka rahvast ühendav ülesanne, kui rajati Lahemaa Rahvuspark. „Ma usun, see oli impulss, millele järgnes fosforiidisõda ja iseseisvus,” ütles ta. Edulugudest nimetas Zingel veel Pärnu jõge ja seal avatud seitset kalatakistust, sellised looduskaitselised ettevõtmised on tema sõnul äratanud tähelepanu ka välisriikide ekspertides.

Ökoloogiateadlane Aveliina Helm juhtis aga tähelepanu, et meil on küll kunagi loodud kaitsealad, aga praegu on maakasutus intensiivistumas ja liigume tempokalt elurikkuse kao suunas.

Kultuuritegelane Lemmit Kaplinski, kes praegu ka Tartu abilinnapea ametis, tõi välja, et looduskaitse nime all kasutatakse soovi lihtsalt vastanduda, kuivõrd selle valdkonna otsused puudutavad ka majandust, riigi üleüldist toimimist ja inimeste sotsiaalseid tagatisi. „Ma ei näe kokkulepet, kuidas saavutada siin tasakaal.” Ökoloogiaprofessor Aveliina Helm ütles omalt poolt, et tasakaalu leidmisel võiks mõelda loodusest kui kodumajast, mille eest hoolitsedes tuleb teha teatavad tegevused, et säiliks hea elukeskkond.

„Mulle tundub loodusega paralleeli tuues, et meil on kiusatus võtta toasoojaks katusest aeg-ajalt mõni laast või seinast veidi palki, sest ressurssi on vaja. Kuid ökosüsteemi minimaalsed vajadused pole läbiräägitavad. Miinimum, mida peame saavutama, on suurem, kui see milleks me oleme täna valmis. Teadlased on arvutanud, et ökosüsteemide heal moel toimimiseks peame tagama, et vähemalt 50%-l maismaast on loodus heas seisus, see tähendab, et seal toimiksid kõik protsessid hästi. See ei tähenda, et inimesed peaks nendelt aladelt eemale hoidma, vaid paremini hoolt kandma,” märkis Helm.

Tema hinnangul on seni looduskaitse olnud meile väga odav ja tulus. „Peame integreerima oma majandustegevuse loodushoiuga,” ütles ta.

Raiumine vs niitmine

RMK looduskaitseosakonna juht Kaupo Kohv juhtis tähelepanu, et RMK on ellu viinud palju looduskaitselisi tegevusi, mis kipuvad märkamata jääma või ununema. „2010. aastal leppis RMK valitsusväliste organisatsioonidega kokku kevadsuviste raiete strateegia, mis kehtestas metsades kevadise linnurahu. Lepiti kokku kuivendusstrateegia. Vääriselupaikade teema – panime kinni 60 000 hektarit metsi, et need saaks inventeeritud enne kui raiet üldse lubada,” loetles Kohv. „Metsandus on kuum teema, RMK-s jätkuvad sisemised arutelud, kas ja kui tugeva initsiatiivi võtab RMK edaspidi keskkonnahoiu teemades. Selgelt on näha, et ühiskonna ootused on kasvanud ja arenenud.”

Tema sõnul on Eestis tehtud väga uuenduslikke ja mujal maailmas kõlapinda leidnud looduskaitselisi tegevusi, näiteks majandusmetsadesse jäetud lendoravate liikumiskoridorid, kus raiet teha ei tohi.

Looduskaitse hinnast rääkides on Lemmet Kaplinski sõnul vaja selliseid majandamise võtteid, mis looduse eesmärke toetavad. „Võtame puisniidud, kunagi oli neid palju, sest see toetas tolleaegset majandusmudelit. Nüüd on puisniitudest saanud hävimisohus looduskooslus. Töötavad need kooslused, mille taga olev majandusmudel võimaldab inimestel äraelamist ja samas toetada ökosüsteemi. Seal ongi kokkuleppimise koht – kuidas need majandusmudelid luua. See on ainus võimalus, kus ei pea looduskaitset kellegi rahaga kinni maksma, sest see on integreeritud meie majandustegevusse,” tõdes ta.

Puisniitude ja poollooduslike koosluste näide ärgitas Jaak Nigulit küsima, miks seda tegevust looduses aktsepteeritakse, samas kui metsaraie on negatiivse kuvandiga. „Tavalist majandusmetsa häiritakse 50-100 aasta jooksul erineva raiega kolm korda – seda millegipärast ei aktsepteerita. Aga iga-aastane niitmine suurte masinatega on ok. Nii et kas ei võiks majandusmetsa, mille puhul häiritakse loodust tegelikult väga vähe, võtta ka poolloodusliku kooslusena?” tõi te esile. Nigulit pahandas ka see, et pidevalt tümitatakse just metsandust, mis on kõige rohelisem inimtegevuse ala. „Turism, kunstid, haridus on kõik palju vähem rohelisemad. Ei Kumu, ERM-i ega Tartu Ülikooli all ole looduslikku mitmekesisust. Keegi ei karju, kui selliseid maju juurde kerkib,” nentis ta.

Rahast ei saa üle ega ümber

Nigul ütles lähtuvalt debati pealkirjast, et ootab ökoloogidelt riigieelarve osas ideid. „Eesti töötlevast tööstusest annab puidusektor veerandi kogu lisandväärtusest. Puidul põhinev sektor annab kõige enam tasakaalustavat raha väliskaubandusse. Kui hakkame meie kõige suuremat ekspordisektorit kokku suruma, peame paratamatult millestki loobume. Lepime siis kokku, millest!” ärgitas ta.

„Keegi ei vaidle vastu, et puit on piiratud ressurss. Piiramatu on aga inimese võimekus luua innovatsiooni ja uusi lahendusi. Et kümmet miljonit tihumeetrit kasutada senisest palju mõistlikumalt. Me alavääristame inimgeeniust, uued põlvkonnad jätkavad juba paremate teadmistega ökoloogias, materjaliteaduses, keemias, energeetikas. Sealt tuleb majanduskasv, mis võimaldab teha väärtuspõhisemaid otsuseid,” tõi Lemmit Kaplinski sisse optimistlikuma noodi.

Kaupo Kohv ütles välja ka debati pealkirjas esitatud küsimuse vastuse: „Eesti riigieelarves oli real „Elurikkuse kaitse” 17 miljonit eurot. Mulle endale teeb rõõmu aga see, et RMK eelarves on looduskaitsele määratud osa igal aastal tõusnud.”