RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
30. oktoober, 2019

Keila-Joa park üllatab

Keila-Joa on ilmselt kõigile pealinlastele juba lapsepõlvest tuttav väljasõidupaik. Looduslikult imekaunis linnalähedane juga koos merre suubuva jõega on puhkajate meeli köitnud juba sajandeid. Teadaolevalt on joal veski olnud juba 1555.aastast, tänane taastatud hüdroelektrijaama hoone Keila-Joa mõisa 1831-33 ehitatud vesiveski, mis jahvatas vilja. Mõisaaegne vesiveski ehitati elektritootmiseks ümber juba Eesti vabariigi ajal 1928.aastaks, 1936.aastal lisandus kanalisüsteem, mis taastati 2005.aastal koos ülejäänud hüdroelektrijaama kompleksiga.

Õnneks ei ole Keila-Joa areng 21.sajandil piirdunud üksnes paisu ja sellega kaasnevate rajatiste ennistamisega, vaid nõukogude sõjaväe risustatud ja laastatud räämas ning võsastunud pargist ning mõisa härrastemajast on saanud taaskord pärl, mis see oli ka 19.sajandil, kui Keila-Joa ja kõrval asuva Meremõisa valdused läksid Beckendorffide kätte, kes rajasid siia ulatusliku pargi ja võluva häärberi.

2013.aastal rekonstrueeriti pargi treppe ja jätkuvalt populaarseid rippsildu. Romantiliselt sillad lausa ägasid aastate jooksul sinna kogunenud tabalukkude all, millega valdavalt slaavi päritolu pruutpaarid oma igavest armastust kinnitasid, nii et silla tervishoiu nimel tuli need eemaldada.


Kaks aastat hiljem püstitati lukustamise tarbeks silla kõrvale Mati Karmini südamekujuline skulptuur ja võresein, mis on täidetud nende tabadega, millele omanikud peale vastavat üleskutset järgi ei tulnud. Ilmselt kõigi paaride arm nii igavene polnudki …

Mõisasüda lagastati 1917. a veebruaripöörde tulemusena, Eesti vabariigi ajal riigistatud peahoone seisis tühjalt kuni 1940.aastani, mil selle hõivas punaarmee. 1993.aastal Eesti vabariigile tagastatud mõisa käsi käis kehvasti veel paarikümne aasta jooksul kuni leidis lõpuks hea peremehe, kes selle täies ilus taastanud on.

Kui varem polnud pikkadel pilkastel sügis- ja talveõhtutel parki palju asja, siis nüüd süttivad õhtuti kindlatel aegadel koske valgustavad värvilised tuled, mis pakuvad rohkelt silmailu ka kõige kehvema suusailmaga.


Keila jõgi on sel sügisel erakordselt veerohke ja vetemöll vaatemänguline ning tasub kindlasti tulla kaema, kuidas loodus ajalugu teeb.


Kommentaarid

08 .juuni, 2024
uhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh
gyyyyyyyyyuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu

Lisa kommentaar

Email again: