Õnneks ei ole Keila-Joa areng 21.sajandil piirdunud üksnes paisu ja sellega kaasnevate rajatiste ennistamisega, vaid nõukogude sõjaväe risustatud ja laastatud räämas ning võsastunud pargist ning mõisa härrastemajast on saanud taaskord pärl, mis see oli ka 19.sajandil, kui Keila-Joa ja kõrval asuva Meremõisa valdused läksid Beckendorffide kätte, kes rajasid siia ulatusliku pargi ja võluva häärberi.

2013.aastal rekonstrueeriti pargi treppe ja jätkuvalt populaarseid rippsildu. Romantiliselt sillad lausa ägasid aastate jooksul sinna kogunenud tabalukkude all, millega valdavalt slaavi päritolu pruutpaarid oma igavest armastust kinnitasid, nii et silla tervishoiu nimel tuli need eemaldada.

Kaks aastat hiljem püstitati lukustamise tarbeks silla kõrvale Mati Karmini südamekujuline skulptuur ja võresein, mis on täidetud nende tabadega, millele omanikud peale vastavat üleskutset järgi ei tulnud. Ilmselt kõigi paaride arm nii igavene polnudki …

Mõisasüda lagastati 1917. a veebruaripöörde tulemusena, Eesti vabariigi ajal riigistatud peahoone seisis tühjalt kuni 1940.aastani, mil selle hõivas punaarmee. 1993.aastal Eesti vabariigile tagastatud mõisa käsi käis kehvasti veel paarikümne aasta jooksul kuni leidis lõpuks hea peremehe, kes selle täies ilus taastanud on.

Kui varem polnud pikkadel pilkastel sügis- ja talveõhtutel parki palju asja, siis nüüd süttivad õhtuti kindlatel aegadel koske valgustavad värvilised tuled, mis pakuvad rohkelt silmailu ka kõige kehvema suusailmaga.

Keila jõgi on sel sügisel erakordselt veerohke ja vetemöll vaatemänguline ning tasub kindlasti tulla kaema, kuidas loodus ajalugu teeb.