Teks ja foto: Oleg Tsõmbarevich

Praegu on metsades, ka RMK Harku metsa loodusrajal, kätte jõudnud metsasaaduste küpsemise aeg. Valminud on mustikad, jõhvikad ja murakad. Palju on vaarikaid ning siin-seal leidub ka lillakaid ja metsmaasikaid. Vihma käes on kasvama hakanud seened, nagu puravikud, tatikad, kännumamplid, pilvikud ja paljud teised. Toominga okstel ripuvad mahlased marjad, mida on sel aastal eriti palju.

Põldudelgi on juba teravili valminud. Kuusemetsades aga õitsevad taimed, näiteks jänesekapsas, mis on meil väga levinud. Kes siis ei teaks jänesekapsast? Muidugi teavad seda kõik, kuigi mõned, eriti nooremad linlased, ajavad selle mõnikord segamini ristikuga.

Küllap on ka kõik kunagi jänesekapsa hapukaid helerohelisi lehti maitsnud.
 

Jänesekapsas kasvab peamiselt varjulises okasmetsas, kõige rohkem leiab teda aga kuusemetsast.

Jänesekapsas on vastupidav taim, kasvab hästi ka pimedas metsas ja moodustab tihedate kuuskede alla rohelise vaiba. Jänesekapsa rohelisi lehti võib näha ka talvel lume all. Siiski ei ole jänesekapsas igihaljas, vaid õitseb kaks korda aastas – kevadel ja sügisel.

Mais õitseb jänesekapsas rikkalikult, vooderdades eelmise aasta lehestiku rohkete õitega rohelise vaibaga. Kindlasti ei jää maikuises kevadises metsas kõndides jänesekapsa imelised õied märkamatuks.


Esmapilgul võivad jänesekapsa õied tunduda täiesti valged, kuid lähemal vaatlusel selgub, et need on värvilised. Jänesekapsa õie viiel õrnal kroonlehel on roosakaslillad sooned ja seetõttu näeb ka kogu õis roosakas välja. Kroonlehtede alusel on väike kollane laik.

Erk värvus aitab taimel pimedas metsas endale putukaid ligi meelitada.


Jänesekapsa lehed on hapuka maitsega, kuna need sisaldavad oblikhapet. Hapule maitsele viitab ka jänesekapsa venekeelne nimetus кислица. Jänesekapsa noori lehti segatakse salatisse ja neist valmistatakse kosutavaid jooke, kuid suurtes kogustes on jänesekapsas siiski kergelt mürgine.

Mis jäneseid puudutab, siis jänesekapsa hapud lehed kuuluvad koos teiste rohttaimedega ka nende menüüsse, kuid siiski pole see pikk-kõrva põhiroog.

Jänesekapsal on veel üks omadus. Selle õied ja lehed sulguvad ereda päikesevalguse käes, õhtul ning vihmasajus, aga ka lihtsalt enesekaitseks. Kui puudutada jänesekapsa lehti kergelt sõrme või pulgaga, tõmbuvad need mõne minuti jooksul kokku ja jäävad siis kinniselt rippuma.


Pimedas metsas pole lillede tolmeldamiseks just palju putukaid. Kui aga tolmeldamiseks läheb, siis selleks on jänesekapsal viiekandiline kupar.

Selle kupra sees olevad seemned on saanud peaaegu küpseks ja valmistuvad „katapulteeruma“.


Kupra sees olevad seemned on ümbritsetud vedelikuga, mis küpsemise ajal paisub, tekitades nii kupras survet. Mis tahes välisel mõjul (näiteks peale langevad vihmapiisad või putuka maandumine) läheb kupar katki ja sealt paiskuvad meetri või isegi enama kaugusele mandlikujulised seemned.

Jänesekapsa seemned võivad niiskema õhu toimel ka ise minema lennelda, kui seemnetele peale puhuda või neid sõrmedega puudutada. Tõenäoliselt tekib niiskuse mõjul seemnekestas pinge, mis annab sellele n-ö vedruefekti.


Sarnaselt tolmlevad ka mõned teised taimed, näiteks lemmalts, millest on juba kunagi juttu olnud.

Nagu jänesekapsa puhul, on ka lemmaltsal kuprad. See meeldib eriti RMK loodusradade ekskursioonidel käivatele lastele, kes kupraid puudutades sealt seemneid välja lasevad, ise imestades ja rõõmustades selle üle, kui leidlik võib loodus olla.


Tõepoolest, looduse leidlikkus on lõputu. Lemmaltsa seemned paiskuvad kuprast teisiti kui jänesekapsal. Kupar muutub küpsedes üha õrnemaks, purunedes lõpuks puutest ning selles olevad n-ö spiraalid katapulteerivad seemned kuni kahe meetri kaugusele.


Aga nüüd tagasi jänesekapsa juurde.

Loodus on välja mõelnud veel ühe võimaluse, kuidas jänesekapsa seemned rasketes oludes levida saavad.

Kuna jänesekapsa vili sisaldab toitainerikkaid õlisid, millega on kaetud ka magusa kesta ja lõhnaga seemned, meelitab see ligi sipelgaid, kes tassivad seemneid laiali, aidates niiviisi „külvipinda“ suurendada. Sellist sipelgate abil seemnete levitamise meetodit nimetatakse mürmekohooriaks. See tuleneb kreekakeelsetest sõnadest mýrmēks (sipelgas) ja khoreíā (ringis liikuma).

Nii levitavad seemneid ka paljud teised taimed, näiteks lõokannus, kannike, lõosilm, metspipar, tähthein, sinilill jne. Tegelikult kasutab sipelgate tasuta teenuseid kuni kolmandik metsataimedest.


Lisaks õlile sisaldab kupras olev pehme kiht magusat ja lõhnavat ainet, millega sipelgatele maiustada meeldib. Sipelgad viivad neid „maiuseid“ vastsetele, kuid teel olles läheb osa neist kaduma või viiakse hiljem koos muude jäätmetega sipelgapesast välja.


Tegelikult pole seemned ja muud taimeosad sipelgate peamine toit, kuid maitsvale ja lõhnavale maiusele on raske vastu panna. Seda süüakse nii kohapeal kui ka teel olles ning viiakse ka pessa. Siis võib osa seemnetest kaduma minna, kuid see ei mõjuta nende idanemist.


Mõnikord võib kadunud seemnetest leida märke alles aasta hiljem, kui näiteks puutüvel avastatakse mitme meetri kõrguselt sambla ja puuseente keskel jänesekapsast kasvamas. Võib-olla olid just sipelgad need, kes jänesekapsa seemned sinna ära kaotasid.


Jänesekapsal on veel üks omadus. Nimelt õitseb jänesekapsas hilissügiseni, kuigi selle õisi ei ole näha. Hilisemad õied on erinevalt kevadistest lühikese raoga ja peidavad end kas metsakõdusse või tihedasse samblakihti. Selliseid õisi ei näe kunagi avatult ja need jäävadki pungataoliselt kinni. Kui selline õis katki lõigata, näeme, et kõik õie osad ei ole normaalselt arenenud. Need õied tolmlevad ise ja lõpuks arenevad neist täiesti idanemisvõimelised seemned.


Loodus töötab geniaalselt nii taimede, putukate kui ka kõigi maa peal elavate olendite hüvanguks. Seda tuleb lihtsalt õppida arukalt ära kasutama.

Sellega võime jänesekapsa loo ka lõpetada, kuid metsas on veel palju lugusid, mida rääkida.