Kellele lüüakse hingekella ...
Meenutame seekord ehk mõnede “põliste” puude erimoelisi saatusi ning mõistagi, looduskaitse all olemine ei tee surematuks.
9-haruline Pältre lühterkuusk Vastseliina kandis oli omataoliste seas Eesti vägevaim.
See ligi 25 meetri kõrgune ja pea 3,4 meetri jämedune hargneva võraga kuusejurakas hävis täies mahus millalgi eelmise aasta kevadeks. Aprillis oli ta juba pikali.
Nüüd tuleb menoraa-kujulisi kuuski käia mujal vaatamas, näiteks Kullamaa kirikaia aiaääres. Need annaksid vaid aimdust, kuidas võis üks vägev Pärtle lühterkuusk kunagi välja näha.
Randvere-Tammneeme tee ääres Tädu kuusikus kasvas siinse kuusemetsa kõige kuulsam puu – 22meetri kõrgune ja 120 aasta vanune puu kahe meetri kõrguse rändrahnu otsas.
Tädu kuusk elab edasi Viimsi bussipeatuse nimes ja ekslikult veel nii mõnelgi kaardil ning andmebaasis. Majesteetlikult suurel rändrahnul trooninud kuusk oli oma siugjate juurtega kivi kindlalt oma embusse haaranud. Kuivanud puu püsis veel mõnda aeg kivil püsti kuni viimaks lõplikult alla andis. Ümberkaudsetes metsades võib aga kasvamas leida Tädu kuuse vähendatud koopiaid, kes oma juured kindlalt ümber mõne rahnu põiminud.
Kernu kadakas on ka täitsa surnud aga seisab veel visalt maanteetrassi pervel, mille laiendamine ja tee soolatamine talle saatuslikuks sai.
Ülendi niinepuu on mingi ime läbi tänaseni elevate kirjas. Kellegi kuri käsi pani 1959. aastast kaitse all oleva pikkade traditsioonidega pühapuu 1989. aastal põlema. Tahtejõuline puu tõusis uuesti tuhast ja nüüd kasvavad põlenud kännu alt hulgaliselt noori jõuliselt kasvavaid tüvesid ning staatus pühapuuna elab inimestes edasi vast veel tugevamini, kui varem.
Muhu saarepuu, mis oli teadaolevalt suuruselt kolmas saar Eestis ei jõudnudki looduskaitse alla ega kuhugi registrisse, enne kui aasta-paari eest hävis. Tormituul aitas.
Juba NL-I ajal oli Lahemaa Rahvuspargis kasvanud kaitsealusel kadakal saabunud lõpp sel kombel, et ühele “targale” turgatanud pähe äriidee, et vägevast kadakast võib ju palju puulusikaid voolida. Saeti maha ja kadus.
Vanakesel Pühajärve sõjatammel on veel hing sees, aga kuniks. Rihmad ja trossid hoiavad veel seda piskut, mis järele jäänud.
Mis on selle loo moraal? Vist see, et tuleb võimalust kasutada käia ja näha, sest kunagi ei või teada, millal loodus oma võtab või keegi kurjusest pakatav inimeseloom ennast teostab.
Nii et, kui teie matkateele jääb kultuuriväärtust või loodusmälestist tähistav viit, siis võtke see aeg tutvust teha, põlispuud esimesena.
Kommentaarid
Lisa kommentaar