Tekst ja foto:  Oleg Tsõmbarevich


Päikesejänku kohta on kõigil selge: tal polegi kasukat, mida vahetada. Ta on ju päikesejänku. Valgejänes ja halljänes vahetavad aga karva kaks korda aastas. Sügisel, talveks valmistudes, muutub valgejänes täiesti valgeks ja ka halljänes pisut heledamaks. Kevade saabudes vahetavad nad taas oma talvekasuka suvekarva vastu välja. Lapsedki teavad, kuidas see jänestel käib.


Ka metskitsed vahetavad karva kaks korda aastas. Sügisel saavad nad talvesooja halli karvkatte ja heidavad selle siis kevadel maha.
Mais juhtusin nägema metskitse, kes ei olnud veel täielikult oma talvekarvast vabanenud ja jalutas ringi pooltalvises kasukas.

Peagi aga kammib ta rohu peal püherdades või end puutüve vastu hõõrudes heledama ja pikema talvekarva välja ning tõmbab endale taas lühema punaka karvaga suvekasuka üll.


Sarnasel moel vahetavad kasukat ka teised meile tuttavad metsloomad: oravad, rebased, nugised, põdrad ja karud. Omal moel teevad seda ka linnud ja isegi putukad.
Ka lemmikloomaomanikud teavad hästi, mida tähendab karvaajamine, kuna puhastavad sageli vaipadelt ja diivanitelt oma lemmikloomade karvu.

Muide, ka inimene ajab omal moel karva. Näiteks kaotab ta keskmiselt 40–80 juuksekarva päevas ning ka naha pealmine kiht – epidermis – vahetub regulaarselt, uuenedes järk-järgult iga 30–40 päeva tagant.

Maod peavad samuti regulaarselt oma kulunud nahka vahetama, muid riideid neil ju ei ole, kuid erinevalt inimesest vahetavad nad epidermise ülemise sarvestunud kihi tervenisti ühekorraga välja.

Kevadel algab madudel kõige aktiivsem periood, mil nad pärast pikka talveund kevadpäikese kätte soojendama roomavad. Sel ajal tasub metsaradadel olla ettevaatlik, et mitte peesitavale maole kogemata peale astuda. Kui tegemist mürkmaoga, nagu rästik, võib ta enda kaitseks hooletut matkaselli salvata.


Aprillis-mais algab paljudel madudel kevadine kestumine –ülemine nahakiht koorub järk-järgult maha. Siis muutub mao nahk tuhmiks ja muster sellel on hägune. Ka madude silmad muutuvad häguseks. Seetõttu nimetatakse seda aega madudel „siniste silmade“ perioodiks.

Tuttavale rästikule külla minnes leidsin ta seekord just sellisel perioodil. Tavaliselt paarituvad maod kohe pärast kestumist. Seekord on aga kõik maod juba pulma kogunenud, jääb üle vaid edasi kestuda.


See periood kestab madudel tavaliselt 5–6 päeva, mõnikord ka kauem. Kümne päeva pärast ei leidnud ma siit enam madusid. Küll aga leidsin kivi pealt vana sarvkatte, mille seesama siniste silmadega rästik oli ilmselt maha ajanud.

Kui vana naha alla tekkiv uus nahakiht muutub piisavalt tugevaks, hakkab madu end kulunud kihist vabastamiseks vastu kive või puujuuri hõõruma. Selleks teeb ta esmalt pea piirkonda augu ja roomab siis vanast kestast nagu sukast välja.


Teises kohas, kus ma igal aastal madusid kohtan, peesitas üks teine rästik päikese käes oma tavapärases siksakmustrilises rüüs. Nagu näha, on selle mao riided kulunud, nahamuster pleekinud ja silmad häguseks muutunud, mis tähendab, et kätte on jõudnud „siniste silmade“ periood.

Sel perioodil kaotavad maod söögiisu, muutuvad ärrituvaks ja siis on parem neile mitte lähedale minna. Olgu pealegi, tulen siia teinekord.


Kümme päeva hiljem ma siin maha aetud vana maonahka ei leidnud. Küll aga nägin rästikut juba teises rüüs – heledamas ja erksamas. Võib-olla see ongi garderoobi uuendanud tuttav rästik. Ja nagu näha, on tema meeleolu pärast kestumist märgatavalt paranenud!


Rästik on heas tujus ka seetõttu, et tal on usaldusväärne kaaslane, kes kaitseb teda teiste kosilaste ja muude ohtude eest. Ta on endale juba ka peigmehe välja valinud. Siin ta on.


Isane rästik näeb välja soliidne ja ähvardav. Ta ei talu enda kõrval konkurente.

Tavaliselt moodustavad maod paaritumisperioodil puntraid, milles emase ümber põimub mitu isast, võideldes õiguse eest esimene olla. Sageli on ühes puntras kümmekond või isegi rohkem madu. Vahel aga ei lase täiskasvanud ja tugev isane teisi kosilasi ligi, kuigi emane ise osaleb peigmehe valimisel aktiivselt.

Tundub, et sellel paaril läheb kõik hästi.


Tundub, et sellel paaril läheb kõik hästi. Suve lõpuks peaks emasel olema kümmekond maopoega.


Noored maod kestuvad kohe pärast sündi. Esimesel eluaastal vahetavad nad nahka üsna sageli – üks-kaks korda kuus.
Noored talvituvad koos täiskasvanud madudega sügavates varjupaikades, mis läbi ei külmu: urgudes, pragudes juurte vahel ja süvendites puutüvede all.

See teerada mööda roomav maikuine madu on alles paari-kolmekümne sentimeetri pikkune. Ilmselt on ta pärit eelmise aasta pesakonnast. Kuigi veel pisikene, on ta sama mürgine kui täiskasvanud rästik. Mõnikord peavad lapsed selliseid madusid ekslikult suurteks ussideks. Seega tasub neile öelda, et kõik, mis näeb välja nagu uss, pole uss.


Tundub, et see niidukedriku röövikute rongkäik on siin kohatu. Peagi muunduvad need röövikud aga nukkudeks, kellest saavad hiljem liblikad. Kõik need protsessid on omamoodi muundumine.
Kevadel muutub loodus nii kiiresti: kõik uueneb, sünnib uus elu ja toimuvad lõputud muundumised.

Aga miks küll päikesejänku karva ei vaheta?