Harilik jänesekapsas

Harilik jänesekapsas – taim keda iga lapski tunneb. 

Osaliselt võlgneb jänesekapsas oma tuntuse sellele, et ta süüa sünnib, sest on ju (eriti kevadised) toidutaimed olnud kõrges hinnas vitamiinipuuduse leevendajad ja ühekülgse ninaesise rikastajad. Teisalt on seda hämara metsaaluse ilmestajat raske teiste taimedega sassi ajada ja ilus kodumaine nimi jääb hästi meelde.

Jänesekapsa liike on palju aga looduslikult leidub Eestis neid vaid üks ja tervet hulka võib kohata aedades või lillepotis. Kuigi jänesekapsa puhul on terve hooaja õitseva taimega, siis tema silmapaistvaid valkjaid õisi kohtab üksnes kevadel ja suve esimeses pooles ning ülejäänud ajast õitseb taim maapinna lähedal silmatorkamatute umbsigiste õitega, mis ei avane ega putuktolmle. 

Harilik kassikäpp

Kassikäpp kuulub oma imeilusate pisikeste õitega vast vähetuntumate kevadiste õitsejate hulka, keda võib kohata lahjal ja kuival pinnasel. Eduka vegetatiivse paljunejana vallutab kassikäpp tema jaoks soodsas kasvukohas suuri alasid. Sellises koloonias võime näha erivärviliste õitega taimi - kassikäpp on kahekojaline, mis tähendab seda, et ühel taimel on ainult emasõitest koosnev õisik ja teisel mõlemasooline õisik ning neid on võimalik õite värvi järgi eristada (mõlemasoolised õied on valged ja emasõied roosakad-punakad). 

Harilik võilill

Harilik võilill on nö katusliik, mis koondab enda alla üle saja erineva võililleliigi - kuna paljudel liikidel on pea võimatu vahet teha ja vajadus nii täpseks määramiseks puudub, siis kasutataksegi hariliku võilille üldistavat nimetust. 

Õnneks on hakatud ka Eestis võilille rehabiliteerima ja tema tülika aiaumbrohu staatus on hakanud asenduma väärt toidu- ja ravimtaime omaga.

Kevadised noored võilillelehed on mitmelpool maailmas kevadine delikatess, mida hoolsalt aias kultiveeritakse ja röstitud võilillejuurtest valmistatud tõmmis aga meilgi läbi aegade tuntud kohviasendaja. Õienuttidest valmistatakse veini. 

Võilille laialdase leviku ja kurikuulsuse pant on edukas paljunemine - nimelt paljuneb võilill nii oma hästilevivate langevarjur-seemnete kui ka võimsa juure juppidega, nii et lahti tast naljalt ei saa. Aga miks peakski?

Harilik nurmenukk

Nurmenukk on kindlasti Eesti üks tuntumaid tee- ja ravimtaimi. Tihti tarbitakse tema kuivatatud õitest tehtud tõmmist ka lihtsalt talvise soojendava janujoogina. 

Ta on täpselt nii ilus ja hea nagu tundub - lisaks meeliülendavale kevadisele õiteilule ja peenele aroomile kasutatakse taime noori lehti C-vitamiinirikka salatina, kuivatatud õisi teena ja mesilased hea korjetaimena. Lisaks kõigile muule on ta nõus ka aias kasvama ja oma iluga rõõmustama. 

Rakvere raibe

Rakvere raibe on inetu nime ja põneva minevikuga taim, kelle ametlikku nime - harilik tõlkjas - tihtipeale meenutada ei suudeta. 

Rakvere raibe on Eestis hästikohanenud tulnukas Aasia stepiavarustest, kust ta 18. sajandil Krimmi sõja ajal hobuste jõusööda koostises Eestisse Rakvere lähistele jõudis (ja mitte ainult Eestisse, vaid mujalegi Euroopasse). Tegu on meil laialt levinud võõrliigiga, kelles peitub oht kohalikele kooslustele, kes ei suuda jõulise metslasega konkureerida.  

Kui taim just teepervel või prahipaigas ei kasva, siis võib selle nahka pista (süüa kõlbavad ainult noored puitumata taimed) - kevadine sinepise maiguga vitamiinilaks on garanteeritud. 

Varsakabi

Erinevalt paljudest teistest siin käsitletud kevadistest kollastest õitsejatest on varsakabi mürgine ja seega tasub ta jätta sinna kust ta, jalad vees, kasvamas leiti. 

Varsakabi on oma nime saanud lehtede järgi, mis meenutavad varsa kapja. Tema silmatorkavatel kollastel õitel puuduvad aga kroonlehed ning säravad läikivkollased õielehed on tupplehed.

Külmamailane

Külmamailane on üks neist tihti kahe silma vahele jäävatest kevadõitest, kelle taevasinised õied ometi nii ilmekad on. Ehk jääb selle üsna pisikese lille õiesina tähelepanuta tema proosaliste kasvukohtade tõttu murus või põllus. 

Meelespea

Külmamailasest märksa tuntum sinine (aga mitte alati) kevadlill on paljude romantiliste nimedega meelespea, kelle ametlik nimetus põld-lõosilm kindlasti kõige tuntum neist pole. 

Koduaedades on laialdaselt levinud põld-lõosilma suuremaõieline sugulane aed-lõosilm ja selle roosa- ning valgeõielised aretised. 

Harilik vaher 

Vaher on kahtlemata veetlev puu igal aasta-ajal, kuid vahtra kevadine lõhnav ja mesilastest tulvil õiteilu on konkurentsitu - vahtrate õitsemise kõrgajal on varased õitsejad, nagu nt linnahaljastuses levinud jaapani kirsid, juba lõpetanud, ja teine tuntud kevadine õitsev puu hobukastan veel ei õitse. 

Sarnaselt pärnale on ka vaher tänuväärne meetaim aga erinevalt pärnast, ja sarnaselt kasele, on vaher ka varakevadine mahlapuu.  

Harilik toomingas

Toomingate õitsemine on Eesti traditsioonis olnud märgilise tähendusega ja selle põhjal tehtud ilmaennustuste järgi sätitud nt põllutöidki. 

Toomingas on tõeline kevadekuulutaja olles esimene lehtija ja mõnevõrra hiljem levitades oma uimastava lõhnaga vaikselt läheneva suve aimdust. 

Las lõhnavad toomingaoksad jäävad õue - tuppa tuua neid ei maksa, sest toomingaõites peituvad keemilised ühendid mõjuvad mürgiselt ja panevad pea valutama. 

Küll aga tasub sügisel proovida omapärase maitsega toomingamarju, neid on kasutatud põhjalas vanasti palju.