Harku mets on huvitav koht, kus vaid ühepäevase jalutuskäiguga saab tutvuda mitmesuguste metsatüüpide, soode, liivaluidete ja kohaliku taimestikuga, mis on rikas kõikvõimalike puude, põõsaste, marjade, lillede, kõrreliste, samblike ja sammalde poolest, kuulata lindude laulu ja näha loomade jälgi.  

Ühistranspordiga on lihtne metsa pääseda. Marsruudi kirjeldus Harku metsas.  

Niisiis, asusimegi matkale, mis algab terviserajalt otse parklast.  

Meie matkatee eemaldub kohe peamisest terviserajast, aga loomulikult mitte tervisest endast. Seal, kuhu me suundume, on kõike küllaga: tervendavate fütontsiidide ja positiivsete emotsioonidega värsket õhku, uusi avastusi ja tuhandeid samme mööda ebatasast maastikku – ja see kõik on tervisele kasulik!  

Metsaservas kohtume sinilillega, mis on üks peamisi kevade alguse sümboleid.

Kui astud terviserajalt pisut kõrvale, võid ootamatult sattuda tõelisse tihedasse saladustega täidetud metsa, kus saad kohe aru, et oled siin vaid külaline.

Siin kohtad igal sammul metsamuuseumi elavaid eksponaate. Kasele on kasvanud ravivõimega seen must pässik. Seda, milline näeb välja tõeline must pässik, on palju huvitavam õppida looduses, mitte apteegis.

Metsarändur peaks alati olema valmis selleks, et metsarajad viivad läbi ebatasase maastiku, mida näiteks Vikipeedia kirjeldab kui „maastikku, mida läbivad jõed, kraavid, metsatukad, seljandikud jne“. Seetõttu peate olema kõigeks valmis.

Siin punetab jalge ees üks esimesi kevadseeni, harilik karikseen, mis on juba oma vahetust lõpetamas. Varsti annab ta oma kevadise valvekorra üle teistele varajastele seentele.

Siinsamas lähedal kasvab juba „vahetusmeeskonnna“ liige, noor hiidkogrits.

Rada viib aina kaugemale pimedasse tihnikusse ja kui poleks kaugelt kostvat teemüra, võiks linna läheduse sootuks unustada.

Ent linnahääled jäävad tagaplaanile, kui peamised metsalaulikud ette astuvad. Loomulikult on nende parimate aariate kuulmiseks vaja kontserdile tulla õigel ajal, mitte siis, kui lauljad juba esinemist lõpetavad. Parim aeg nende kuulamiseks on hommikul kella viiest kaheksa-üheksani. 

Kuid väsimatud esinejad võivad lauluproove ka hiljem jätkata.

Veel üks metsamuuseumi eksponaat on mahalangenud haab, mille koort on närinud põder. Talvel päästavad pajud ja haavad põtru ja metskitsi näljasurmast.

Siin aga on teisigi märke põdrast – tema väljaheited.

Veel üks eksponaat on siit leitud püünisrauad. Kunagi oli see mets täiesti metsik ja püünistega jahiti rebaseid või nugiseid, et nende väärtuslikku nahka saada.

Pärast pimedat tihnikut kulgeb edasine teekond mööda valgusküllasemat rada läbi sihvaka männimetsa.

Väikesed vintide parved saadavad neil päevil matkajaid tavaliselt kõikjal. Nende ainulaadsed trillerid kõlavad nüüd metsades ja parkides kuni suve lõpuni.

Vahepeal saab lõõgastuda metsaonnis. Kogenud matkaja võtab kindlasti midagi maitsvat suupisteks kaasa, et koguda jõudu takistuste ületamiseks ebatasasel maastikul. Ütlematagi on selge, et tühjad pudelid ja pakendid võtab ta kindlasti metsast kaasa.

Metsaonn seisab rohkem kui saja aasta vanuses valgusküllases männimetsas liivaluite peal, kus muid puid ega põõsaid peaaegu pole. Erinevalt madalmetsast on siinne pinnas valdavalt liivane, liival kasvavad vaid männid.

Harku luited kujutavad endast Antsülusjärve rannajoont, milleni 8000 aastat tagasi ulatusid ürgsed lained põhja poolt.

Nendel luidetel kasvavad mitmesugused samblad, kanarbik, leesikas ja pohlad, samuti näeme hariliku põdrasambliku heledaid laike.

Luidetel leidub paljudes kohtades ka ravivat islandi käosamblikku.

Luidetelt laskuv rada viib meid mustikapuhmaste vahele. Suve teisel poolel on siin alati palju mustikasõpru. Kuid praegu pole mustikapõõsad veel lehte läinud.

Männiokstel rippuvad kareda habesambliku „habemed“ annavad märku, et Harku metsas on õhu puhtusega kõik korras. Sellel tervendaval samblikul on palju kasulikke omadusi.

Sel ajal õitseb metsas mitmel pool harilik näsiniin, mis on üks mürgisemaid taimi Eestis.
 

Hariliku näsiniine lõhnavad õied, mis puhkevad enne lehti, meelitavad ligi mitmesuguseid putukaid, näiteks kimalasi. Ärge unustage, et kõik näsiniine osad – nii õied kui ka koor ja oksad – on mürgised!

Edasi kulgeb rada roostikusse ja hundinuiadesse kasvanud rabajärvede vahel edasi mööda kitsast turbavalli, mille külgedel kasvavad kailu-, kanarbiku- ja joovikapuhmad. Siin kerkivad pinnale rajal kasvavate mändide juured, luues illusiooni magavatest madudest.

Siin tasub vaadata jalge ette, sest illusioon võib olla petlik – sel ajal võivad päikesepaistelistes kohtades peesitada ka end talvistest urgudest soojendama tulnud ehtsad maod. Kui neid männijuurikateks pidada, võib neile kogemata peale astuda, siis on aga madudel täielik õigus end kaitsta. Olge metsas tähelepanelikud!

Rabas võib leida jõhvikaid, mis säilitasid oma kergelt käärinud mahla kevadeni. Selline mahl kustutab hästi matkaja janu, pealegi on see väga maitsev!

Siiski ei tasu proovida kõiki kevadeni värvi ja mahla säilitanud marju, vaid ainult neid, mida hästi tunneme. Neid leselehe marju ei tasu kindlasti suhu panna, sest need on mürgised.

Veel üks märkimisväärne kevadise metsa laulik on punarind. Punarinna laulu kuuleb tähelepanelik rändur metsamatkal kindlasti. Punarind ja metsvint on meie metsade ja parkide silmapaistvaimad kevadsuvised lauljad.

Virtuaalne jalutuskäik läbi Harku kevadise metsa lõpeb. Aga mets ei lõpe kunagi, vaid ainult jätkub, ja homme on mets juba hoopis teistsugune. Juba on sinililli asendamas võsaülased. Õige pea tuleb neid aina juurde. 

Hea, et meil on Harku mets - ligipääsetav ja mitmekesine!

Mets, mis on alati siinsamas.