Ülejäänute jaoks, kes ei jõudnud selle grupiga liituda, uuendas RMK sel aastal loodusrada, tähistades soovitatud marsruudi erimärgistega puude küljes, ning paigaldas raja teatud lõikudele ka infostendid, mis jutustavad looduslikest eripäradest metsa eri osades. Seetõttu saab siia nüüd tulla ka ilma spetsiaalse saatjata ning RMK kodulehte vaadates ja valides menüüst Harku metsa loodusraja kaardi, saavad metsamatkade huvilised siin julgelt jalutada igas suunas, kartmata eksida. Ärge vaid unustage oma nutitelefone laadida.


Kevadine mets muutub nii kiiresti, et juba nädala pärast näeb siin kõik hoopis teistsugune välja. Seetõttu ei ole loomulikult võimalik ühe jalutuskäiguga näha kogu metsa mitmekesisust. Kuid isegi ühe päevaga metsas võib palju huvitavat õppida.

Jutustangi, mida nägid huvilised sellel aprillipäeval.

Ühed kõige varasemad kevadlilled – sinililled – tervitasid loodushuvilisi juba päris raja alguses.


Juba esimestest sammudest alates sukeldusid rändurid tõelisesse tihedasse metsa ja see pole liialdus – Harku metsas on palju niisugust, mida leidub meie Eesti metsades, nii erinevaid metsatüüpe kui mitmekesist taimestikku ja metsloomi ning seda kõike Tallinna piires!


Tundub, nagu ei saaks selles elava liiklusega tee ääres ja elamute läheduses asuvas metsas metsloomi olla, kuid nende jälgi on siin ometi igal sammul näha.

Näiteks siia jätsid oma jäljed jänesed ja on selge, et sel talvel nad ei nälginud.


Kohe raja kõrval kohtasime selle hooaja esimesi korjamist väärivaid seeni – hiidkogritsaid. Üheskoos püüti kindlaks teha, kuidas eristada kogritsaid mürklitest ning milline neist on kõige ilusam ja milline kõige mürgisem. Veel kord meenutati seenelise põhireeglit: „Kui ei ole kindel – ära korja!“

Kogritsaid aetakse sageli mürklitega segamini – mis on väga ohtlik, kuna mürgiste kogritsatega võib saada mürgistuse, pidades neid söödavateks mürkliteks, ja kuigi arvatakse, et kupatamisel kogritsate mürgised ained lagunevad, on parem ilma eriteadmisteta mitte katsetada ja kupatada seetõttu mitte ainult kogritsaid, vaid ka mürkleid, ja parem on kahtlaseid seeni üldse mitte korjata.


Ja siinsamas kõrval niiskes lepavõsas on alanud punaste karikseente hooaeg. Need seened on väga ilusad ja peale selle on need ka söödavad!


Matka käigus märkasime, kuidas mets pidevalt muutub – algul jalutasime läbi segametsa, mis muutus tihedaks ja niiskeks kuusemetsaks ning siis järsku leidsime end liivaluidetel kasvavast männimetsast.


Muidugi on raske suure seltskonnaga vaikselt läbi metsa jalutada, kuid siiski võis minutiks peatudes kuulda, kuidas mets on praegu linnulaulu täis. Neil päevil on metsas kõige aktiivsemad lauljad metsvindid ja punarinnad.

Kuid selleks, et linnulaulu tõeliselt nautida, on kõige parem siia tulla varahommikul või hilisõhtul ja kas üksi või kahekesi.


Mitmel korral ületas meie tee üks esimestest kevadistest eredatest liblikatest – lapsuliblikas. Praegu kohtab seda kõigi liblikate seas ühte pikaealisemat kõikjal kuni päris hilissügiseni.


Tõelisele loodusesõbrale ei ole ükski vanus takistuseks. Ja mets annab alati uut jõudu ja loomulikult tervist!


Ühel pöördel ületas meie tee ehmunud siug – kahjutu nastik. Praegusel ajal muutuvad maod kõige aktiivsemaks ja end päikesekiirte all soojendavale uinuvale maole võib kogemata peale astuda.


Ja oleks parem, et see madu ei osutuks rästikuks. Kuigi, see, kes keda rohkem kardab – rästikud inimesi või inimesed rästikuid – on vaieldav küsimus. Metsas tasub aga olla ettevaatlik, et mitte kogemata puujuurt magava rästikuga segi ajada.

Metsaturistide peamisteks reegliteks on tähelepanelikkus ja ettevaatlikkus. Sest metsas on oma reeglid, teistsugused kui linnas.


Metsarada viis meid nüüd rabametsa – siia saab suvel mustikale tulla, aga praegu on need alles ärkamas.


Siin õitseb juba näsiniin – üks meie mürgisemaid taimi, millel on kõik mürgine: õied, mahl, koor, lehed ja marjad – oluline on see teadmine edasi anda lastele, kellel on alati huvi kõike proovida.


Metsarajal kohtasime veel üht aprillikuu esimestest kevadistest eredatest liblikatest – väike-koerliblikat. See liblikas elas talve üle kuskil puukoore all, pragudes, kivide all või langenud lehtede paksu kihi alla peitununa.

Uued suvepõlvkonnad näevad loomulikult säravamad ja erksamad välja, kuid oma muretu suveelu eest on nad tänu võlgu nendele talvitunud kangelastele.

Ja ükskord on käes nende kord saada kangelaseks.


Läbides tihedaid kuusikuid, segametsa, männimetsa, liivaluiteid ja märga rabametsa, suundub rada turbasohu. Siin on juba hoopis teine õhkkond, teised puud, rohttaimed ja lilled – kõik on teistmoodi.


See ei ole paju, see on õitsev sootaim – tupp-villpea, mis alles kuu aja pärast muutub tõeliselt kohevaks. Praegu on tupp-villpea tõesti paju moodi.


Aga selleks, et näha, mis saab näiteks tupp-villpeast kuu aja pärast, tuleb kuu aja pärast siin kohal olla, sest alles siis muutub see taim kohevaks, kaunistades niiviisi soomaastikku.


Loomulikult saab metsaelu kohta palju teada näiteks RMK infostende lugedes. Kuid siiski on parem seda elu arengus oma silmaga näha ja selleks tasub sagedamini metsa tulla.


Nüüd on metsas juba kõik hoopis teisiti, aga selleks, et neid muutusi näha, tuleb lihtsalt veel kord juba tuttaval marsruudil käia ja vaadata, kuidas tuttavaks saanu muutub iga päev uueks ja harjumatuks.