Pideva tagakiusamise tõttu oli karbas ligi pool sajandit tagasi Läänemere piirkonnas kadumise äärel. Eestisse jõudis kormoran taas peale pikka vaheaega pesitsejana 1983. aastal. Praegu hinnatakse Eestis kormoranide asurkonna suuruseks juba 14 650 paari. Linnul on “ürglindu” meenutav arhailine välimus. Sulestik mustjas, hundsulestikus on keha küljel suur valge laik, noorlindudel kõhualune hele.

Pikkus 80-100 cm, tiibade siruulatus 130-160 cm. Kaal 2-3 kg, sulestik vettib. Seetõttu kuivatavad nad ennast kentsakas poosis ja laiali laotatud tiibadega tuule käes seistes merekividel.

Eestis pesitsevad kormoranid kolooniatena laidudel, rahudel, karedel ja liivasäärtel nii puudel kui ka maapinnal. Rannikukividel võime neid näha sageli puhkamas. Kõrge pesa ehitatakse peamiselt oksarisust või kõikvõimalikust randa uhutud sodist. Poegadega pesa ja vanalindude istekohad on väljaheidetega valgeks lubjatud. Sööbiv väljaheide hävitab kiiresti koloonias oleva taimkatte.

Pesas on keskmiselt neli sinakat muna. Pojad sünnivad paljaste ja pimedatena ning kattuvad paari nädala jooksul tiheda mustja udusulestikuga.

Kalatoiduline elukas sööb kõiki kodupiirkonnas levinud kalaliike. Nad on väga head ujujad ja sukeldujad, toiduotsingul sukeldub kormoran sageli 10-15 m sügavusele. Eriline hõrgutis on kormoranile merepõhjas elav emakala. Ta haarab toiduks ka koorikloomi ja sisevetes elavad linnud ei põlga süüa isegi konnasid. Kormorani päevane toiduvajadus on 350-500 g kala.

Karbase vaenlased on merikotkad, merikajakad, hõbekajakad ja hallvaresed. Kui väiksemad röövlid toituvad munadest ja pesapoegadest, siis merikotkas jahib ka vanalinde. Maaspesitsejatele lisanduvad laidudele sattunud rebased ja kährikud ning tormituultega upuvad pesad. Ette on tulnud ka kalameeste omakohut, peamiselt pesade rüüstamise näol.