Seiretulemustest andis ülevaate Keskkonnaagentuuri töötaja, riikliku metsiseseire korraldaja Meelis Leivits. Meelise poolt koostatud aruandega saab põhjalikumalt tutvuda seireveebis http://seire.keskkonnainfo.ee/attachments/article/4000/metsis2017.pdf. Siinkohal rõhutan üle seirearuande ja Meelise ettekande peamised järeldused.

1. Võrreldes 1980. aastaga on mängus osalevate metsisekukkede arv vähenenud 33 kuni 56 protsenti.
2. Eesti metsades elab hetkel 1300 kuni 1600 metsisekukke. Viimasel kuuel aastal on kukkede arv mängudes püsinud stabiilne – arvukuse muutus jääb vahemikku -11% kuni +4%. 
3. Metsisekukkede bilansi alusel võib tuumalade populatsioonid jagada mülgas- ja allikas-populatsioonideks. Stabiilse või pisut suureneva arvukusega populatsioonid on Lahemaal, Loode-Eestis, Soomaal ja Alutagusel. Kahanevad populatsioonid on Lõuna-Kõrvemaal ning Endla-Sadala, Kullimaa-Kurgja, Parika ja Vooremaa tuumikaladel. Endla-Sadala tuumikala populatsiooni kadumine tähendaks ka ühenduse kadumist Alutaguse ja Vahe-Eesti metsise asurkondade vahel.
4. Kaugelearenenud kuivendusmõjuga elupaikades on metsise mängud keskmiselt 30-40% väiksemad kui looduslähedase veerežiimiga elupaikades.
5. Metssigade esinemise negatiivne mõju on suurem just tugeva kuivendusmõjuga metsise elupaikades.

 Niisiis paistab seireandmete analüüsist välja kooruvat tõsiasi, et metsise Eesti asurkonna seisundile on pikaajaliselt ja süvenevalt negatiivselt mõjunud elupaikade degradeerumine metsakuivenduse tõttu. Kuivendus võib mõjuda ka siis, kui metsise mängupaik ise on kraavideta, kuid selle vahetus ümbruses (nt kaitseala piiranguvööndis) paikneb toimiv kraavitusvõrk. Kuivenduse olemasolu tundub võimendavat ka kiskluse survet.

Nii võivadki Põhja- ja Lõuna-Kõrvemaa metsisemängude erineva käekäigu põhjused peituda asjaolus, et Lõuna-Kõrvemaal on ligi pooled mängud maaparandusobjektidel samas kui Põhja-Kõrvemaal on vaid 20% mängudest otseselt kuivendusest mõjutatud alal.
 
Ent seirearuande järeldustest paistab kätte ka võimalus metsise olukorra parandamiseks: kaitsealadel tuleks maaparandussüsteemid arvelt maha võtta ja loobuda nende rekonstrueerimisest. Seda nii sihtkaitse- kui ka piiranguvööndites. Kuna kuivendussüsteemid võivad edukalt toimida ka veel aastakümneid peale rajamist, siis vajalikuks võib osutuda ka kraavide sulgemine, mis eeldatavasti võimaldab parandada tingimusi metsise elupaikades.

Sooelupaikade taastamiseks RMK osalusel tehtav kraavivõrgu likvideerimine Soomaal ja mujal, millest siinses blogiski palju on kirjutatud, on suuremal või vähemal määral seotud metsise elupaikadega. Seega saab esmajoones just nendelt taastamisaladelt teada, kuidas metsis reageerib kraavide kadumisele.