Ometi on kuusk kõigis oma vormides meie looduses ja kultuuris nii silmatorkav.

Olles küll hinnanguliselt oma levikult Eestis puude seas mändide-kaskede järel kolmas, hoiab ametlikult Eesti kõrgeima puu tiitlit üks Ootsipalu oru hiiglaseks tituleeritud 48,6 meetri kõrgune kuusk. Eri hinnangutel on see puuhiiglane 130-160. aastane. Kuusk võib küll teatud tingimustes elada ka 500-aasta vanuseks, aga meil, kus kuuski kipuvad tihti kimbutama kõikvõimalikud tõved, mis puu enneaegselt kuivatavad, elab ta vast maksimaalselt 250-aastaseks.**

Perekonnanime Kuusk kannab eelmise aasta alguse seisuga 1809 inimest, mis teeb selle üheks Eesti enamesinevaks perekonnanimeks.

Tänase jõuluaja lõppu tähistava kolmekuningapäeva valguses ei saa ka mainimata jätta seda, et suure tõenäosusega on just Tallinn tänapäevase jõulukuuse traditsiooni sünnilinn. Või siis Riia. Sest ega kaugemalt vaadates tol ajal, 15.-16. sajandil seal ju suurt vahet ei olnudki. Üks mis kindel on see, et vähemalt kuuseokste tuppa toomise komme oli olemas juba enne seda nii linnas kui maal. See on kristlike kommete paganlike traditsioonidega kokku kasvamise kauge kaja, mis on täna meienigi kandunud.

Seega selle asemel, et oma otstarbe täitnud okaspuu lihtsalt ära visata, on igati kohane sellega rituaalselt hüvasti jätta ning ta elusa tule läbi, nii nagu seda vanastigi tehti, lõkkes saata sinna, kuhu iganes vanad kuused pärast surma lähevad.

Ja kes ikkagi veel täna oma puust ja pühadest loobuda ei taha, siis meenutame, et vana kalendri järgi tähistatakse pühi alles nüüd ja ka uue kalendri järgi venitati kallist jõuluaega kanutipäevani, mida tähistati, olenevalt ajast ja kohast, kas 7. jaanuaril või 13. jaanuaril (ehk täpselt nädala pärast).

Siia lisaks mõned kuuseteemalised pildid: