Suveks põllu servadesse, metsatukkadesse ja jõgede kallastele pagenud rändrotid naasevad talveks inimeste juurde, et külmal ajal oleks kergemini saadaval toit ja soojem ulualune.

Muistsetele Eesti aladele olevat koduhiir saabunud juba viikingite laevadega. Esimesed rändrotid saabusid siia samuti meredel seilavate alustega, kuid üle poole aastatuhande hiljem – 18. sajandil. Muljetavaldava kohanemisvõimega võhr on tänaseks levinud kogu maailmas, närilisest kosmopoliit puudub üksnes karmi kliimaga polaaraladelt. Nii erinevates tingimustes saab ellu jääda ainult väga tark, leidlik ja plastiline loomaliik – olgu kohaks siis vesine vaenlastest kubisev vihmamets, Šotimaa kõletuuline asustamata saar või mõne hiigellinna pime kloaak.

Rändroti paturegister on pikk – haiguste levitaja, majade süütaja, toidu hävitaja ja solkija, unerikkuja ja lennu- ning laevaliikluse häirija jpm. Tõesti leidlik loom. Siiski pole võhr ainult sigaduste punuja ja kahjur. Tean Indoneesia näitel, et Sulawesi saarel saab perenaine turul käies oma perele valida toiduks kergelt või tumedalt röstitud rändroti, osta saab ka rotijahimeeste poolt öises vihmametsas tabatud värske saagi. Väidetavalt lausa viiendik kogu maailma elanikkonnast sööb rotte. Uute ravimite arendamisel on rändrottidest palju abi olnud ja lemmikloomana on nad pakkunud nii meelehärmi kui ka palju rõõmu. Aga ikkagi vist lähen ja panen lõksu üles.