Lehtede teine elu
Õues on november.
Viimased lehed langevad vahtratelt, haabadelt ja kaskedelt. See pilt on meile, põhjapoolsete laiuskraadide elanikele, oktoobris ja novembris nii tuttav, et ei tekita küsimusi. Pigem oleks imelik nendel lühikestel hilissügisestel päevadel puudel rohelisi lehti näha.
Tõepoolest, päevavalguse lühenedes lakkab rohelise klorofülli tootmine, mis on fotosünteesi protsessis andnud puudele toitu, ja kui klorofüll hävib, muutuvad lehtedes märgatavaks karotenoidid, kollase, oranži või punase varjundiga pigmendid, mis olid varem klorofülli roheluse taga peidus. Siis hakkavad looduses toimuma ebaharilikud värvikad muutused.
Niisugused säravad kaunistused oleksid puudel kaunid kuni jõulupühadeni või isegi päris kevadeni, aga ei – millegipärast hakkavad sügisel kõik lehed langema.
Asi on selles, et puud ei ole tulevaste pühade jaoks valmis: külma ilmaga ja päevavalguse lühenedes peatub elu nendes järk-järgult – varsti külmub maapind koos veega, taimed aga vajavad seda ja puistavad hinnalise niiskuse kadumise vältimiseks, mis ikka veel aktiivselt lehtede pinnalt aurustub, lehed üldse maha.
Kuid lehtede oluline roll looduses ei piirdu sellega. Varisenud lehtede pruunistunud vaiba pinnal ja selle all saab alguse uus, esmapilgul märkamatu elu.
Otse jalge all sambla sees lebab tumenenud haavaleht, mille pinnal on näha mingit pallikujulist moodustist. See ei ole mari ega pähkel, vaid pahk. Pahk on omamoodi häll tillukese sääse, antud juhul haava pahksääse vastsete jaoks.
Eri tüüpi pahksääsklased loovad pahku, mis erinevad üksteisest märgatavalt nii kuju kui ka asukoha poolest, näiteks pole need ainult lehtedel, vaid ka mitmesuguste puude okstel või õitel.
Pahad ilmuvad lehtedele juulis-augustis, paar nädalat pärast seda, kui emasääsk neile muneb. Munadest väljuvad pahksääsklaste vastsed mõjutavad leherakke erilisel viisil, põhjustades nende kasvamist, vastse ümber moodustub marja meenutava kujuga kookon.
Paha sees olevad vastsed toituvad paksenenud lehekudede viljalihast, kasvades vähehaaval suuremaks. Sügisel väljuvad puudelt langenud lehtede pahkadest pragude kaudu juba täiskasvanud vastsed, et seejärel maa sees nukkuda.
Pahksääsklaste nukkunud vastsed talvituvad maas lehtede all, varasuvel väljuvad neist täiskasvanud sääsed.
Need sääsed elavad väga lühikest aega – mõnest tunnist paari päevani –, et alustada uut eluringi: viljastumine, munade munemine, uued pahad lehtedel jne.
Ka liblika nägemine novembris tundub olevat veidi hiline, kuid seepärast kutsutaksegi seda liblikat külmavaksikuks.
Need liblikad alustavad lendu septembris ja võivad ilmast olenevalt mõnikord olla aktiivsed kuni detsembri keskpaigani.
Nad tunnevad end mugavalt ka langenud lehtede vahel, kuigi munevad kaskede koorele ja okstele, mis on nende oma röövikute söödamaaks.
Need päevad novembris, mil metsas on veel niiske ega ole eriti külm, on parim aeg arvukatele nööbikutele, pisikestele nööpnõelapeasarnase kübaraga seentele. Need seened taluvad kuiva ilma, kortsudes ja otsekui tardudes selle ajaks, et pärast vihma kübaraid sirgeks ajades taas taastuda.
Näiteks need uhked lehenööbikud tunnevad end suurepäraselt, asudes elama leheprahile, millest on nüüdseks saanud nii nende kodu kui ka söögituba.
Lehti ümber keerates näeme nööbikute elu teist poolt, seeneniidistikku ehk mütseeli, mis annab seentele toitu ja elu.
Neil päevil tundub metsas, et kuhu iganes sa ka astud, neid kääbusseeni on su jalge all kümneid ja sadu.
Ja siin on taas üks kummaline moodustis lagunevatel haavalehtedel. See on müksomütseet ehk limak Mucilago crustacea. Nagu kõik teised limakud, peidab seegi end oma eluea alguses maa sisse, kus teda pole näha, siis näeb ta välja nagu läbipaistev lima. Kuid eoste tekkimise ajaks roomab limak valguse poole, ümbritsedes oma kehaga oksi, lehti ja rohuvarsi.
Alguses peaaegu tarretisesarnane limakiht muutub järk-järgult manna sarnaseks ja kattub seejärel kattub tiheda lubjarikka koorikuga, mille all valmivad eosed.
Ja mis valged täpid need vahtralehtedel on, nagu oleksid sinna kogemata soolaterad pudenenud?
Proovime neid teri mikroskoobiga lähemalt uurida. Esialgu võib läbi mikroskoobi nähtud terake umbusuga segatud üllatust tekitada: suurendamisel muutuvad pisikesed valged täpid sarnaseks mingite eelajalooliste olenditega.
Selgub, et need on vahtrakarilaste, väikeste tiivuliste putukate vastsete nn pupaariumid ehk ebakookonid. Vahtrakarilased on laialehiste metsade tavalised asukad ja nende ebakookoneid leidub langenud lehtedel üsna sageli.
Pärast nelja muutumisetapi läbimist väljuvad kookonist täiskasvanud vahtrakarilased, väikesed tiivulised, kes toituvad vahtralehtede mahlast.
Siin, langenud lehtede all, on putukate elu täies hoos: mardikad, hulkjalgsed, mullakakandilised, hooghännalised, aga ka ämblikud ja teised miniatuursed metsaasukad valmistavad sooja leheteki all kõik endale varjupaika, et edukalt talvitada.
Just jooksis mööda ükshulkjalgne, kivihark.
Ja see on hooaja üks viimaseid kilplutikaid, kes roomas lehtede alt välja oma kirevat rüüd demonstreerima.
Kuhugi on roomamas pisike tigu, kes eelistab niiskeid kohti lehtedes, samblas või kõdunenud puidus.
Siin ei saa mainimata jätta lehtede veel ühte olulist rolli meie elus. Aasta pärast on aednikud tänulikud mädanenud lehtedele, mis on otsekui võluväel muutunud viljakaks kompostiks – tasuta mikroelementidest rikkaks väetiseks, mis aitab suurendada juurviljade, marjade ja puuviljade saaki, mis on tänapäeval elus oluliseks toeks.
Lisa kommentaar