Tekst: Kristina Traks
Fotod: Kaja Hiis
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Liis arvab, et tema taimehuvi on kaasa sündinud, sest keegi pole teda taimedega tegelema kutsunud, vaid ta on alati ise taimemaailma avastanud. Tema lapsepõlve mängumaa oli aasadel ja metsades ning igasuvisteks mängudeks taimedest nukkude meisterdamine. „Timutikõrrest sai nuku keha, mille ümber sättisime riided – seelikuks härjasilma, suure kelluka või kassitapu õie, pluusi sai teha imikaõitest ja kübaraks sobis näiteks äiatar,“ räägib ta. „Vanaemaga metsas marjulkäik oli kui preemia ning suvehommikud algasid kodu ümbrusest metsmaasikate noppimisega.“


Liisi vanaema ja isa panid muidugi tähele, et tüdruk aina taimede kohta päris, kuid nad ei osanud alati vastata. „Ükskord küsisin isa käest huvitava taime kohta ja tema ütles, et see on ära-puutu-mind-ma-torkan-sind-lill. Tegelikult oli ussikeel,“ muigab Liis. Nii ostetigi tüdrukule juba algkassides „Eesti taimede välimääraja“, mida Liis hoolega luges ja taimede määramisel kasutas. Teine väga kasulik raamat, mille noor taimehuviline läbi töötas, oli „Eesti NSV ravimtaimed“.

Liis, kes võib taimedest ja nende kasutusviisidest vist küll lõputult pajatada, on selles vallas iseõppija ja hariduselt hoopis loomaarst. „Õppimise valikutena kaalusin veel agronoomiat ja bioloogiat, kuid veterinaaria võitis, sest olin keskkoolisuvede ajal töötanud seafarmis ja sealset loomaarsti aidanud. Asi huvitas väga,“ sõnab ta.


Taimetarkust on Liis Ristnas jaganud nii lastele kui ka täiskasvanutele juba 18 aastat ning kõikvõimalikes vormides – külastuskeskuses on tegutsenud nn metsaapteek, siin on taimedega lõngu värvitud, õpitud tegema umbrohusalatit, korraldatud taimemaagia töötubasid, valmistatud saunavihtu jms. „Kahjuks on nii, et taimi tuntakse järjest vähem. Oleme juba näinud lapsi, kes saavad aru, et puu on puu, kuid liiki ta ei oska nimetada,“ tunnistab Liis.

Maarohud on esimene valik
Liisi jaoks on ravimtaimed lihtsamate külmetushaiguste ravimisel alati number üks valik ja enamasti need ka aitavad. „Näiteks palaviku saab alla võtta suure teelehe teega. Seda taime kuivatan alati ka talveks,“ õpetab ta. „Sookail on tore taim, mis on aidanud mu lastel nohud ja köhad üle elada. Teda saab tarvitada talvelgi – võtad taime ladvad ning teed nendest keeva veega auru, nagu vanasti tehti lastele soodaauru. Võib ka teed keeta. Siiski peab arvestama, et natuke on see taim mürgine ehk liiga hoogu tema kasutamisega ei maksa minna.“

Liis meenutab ka toredat katset, mille ta enda peal tegi. Vanarahvatarkus ütleb, et kui rase naine joob vaarikaleheteed, siis kulgeb sünnitus kergelt. Kaksikuid oodates Liis muudkui aga jõi vaarikaleheteed. Asi lõppes sellega, et kui aeg täis sai, oli hästi, et kaksikuid ootavat Liisi haiglas valvati. Sünnitus oli valutu ja nii kiire, et arst jõudis vaevu kohale. „Usun, et „süüdi“ olid just vaarikalehed,“ sõnab ta.


Veel kiidab Liis kuusevaigusalvi, mille valmistamist õpetab ta ka Ristna külastuskeskuses toimuvates töötubades ning mis on alati olemas tema koduses ravimikapis. Kuusevaigusalvi saab keeta kuusevaigust, õlist ja mesilasvahast. Salvi raviomadused on lausa teaduspõhiselt tõestatud. See aitab paraneda halvasti paranevatel haavadel, lõhenenud kandadel, parkunud kätel, katkistel huultel, putukahammustustel, vinnilisel nahal. Liisil on ka näide oma elust: tema isal opereeriti varvastel podagrasõlmi, kuid haavad ei paranenud. Kuusevaigusalv aitas aga juba mõne päevaga nii, et Tartu Maarjamõisa kliiniku kirurg tegi neid nähes suured silmad. „Isa ei julgenud öelda, millega ta neid määris, ja ütles, et tütar on loomaarst – pani midagi sinna. Arst kiitis aga takka, et kui nii hästi toimib, siis las jätkab,“ muigab Liis.




Jaanipäeva loodusspaa
Taimeriigist leiab ka täiesti orgaanilisi ja lisaainetest vabu kosmeetikume. Tee oma kodusest saunast hoopis loodusspaa ja katseta näiteks metsmaasikamaski – võta marjad, vajuta need puruks ja määri nahale. Siis oled natuke laval, loputad jaheda veega maha ning nahk on mõnusalt tillukeste metsmaasikaseemnetega kooritud. Saunaviha soovitab Liis aga hoopis pärnaokstest teha. „Pärnaga vihtlemine on nagu pehme pai ja kui valmistada viht õitsvatest okstest, siis lisandub saunale ka lõhnaelamus,“ sõnab ta.


Liis soovitab looduslikke turgutajaid

• Kuusevaigusalvi on lihtne teha. Võta võrdse osakaaluga kolm koostisosa: kuusevaik, õli ja mesilasvaha. Need sulata kokku vesivannil: alusta õlist, seejärel lisa peenemaks uhmerdatud kuusevaik ja viimasena riivitud mesilasvaha.
• Kummeliõisikutest saab hea lihtsa kehakoorija. Võta peotäis kummeliõisi, hõõru peo vahel puruks ja koori saadud massiga keha. Nahk on selle eest väga tänulik, siidine ja pehme!
• Naistepunaõli on väga lihtne teha: korja korralik peotäis naistepunaõisi ja mulju need käte vahel puruks. Pane õiemass purki ja kalla peale mõnd head õli, arvestusega, et see kataks õied umbes sõrmejagu. Lase õlil 4‒6 nädalat pimedas toatemperatuuril seista, kurna siis ära ja hoia edaspidi külmikus. Naistepunaõli on esimene abinõu, kui tunned nohu liginemas – kui õigel ajal vatitikuga natuke õli ninna panna, jätab nohu tulemata.