Limatünnikud, mida mina kohtasin, kasvasid saja-aastaste kuuskede all. Olgem ausad, niisuguseid kuuski ei ole meie metsades tänaseks palju alles.

Limatünniku viljakeha on tünni- või kotikujuline, tumepruuni või kohvipruuni sametise kestaga. Pealt on „tünn“ kaetud läikivmusta või mati „kaanega“, mille all on sültjas läbipaistev mass. Seenejalg puudub, katsudes on seen pehme. Limatünniku kõrgus võib ulatuda 5-10 sentimeetrini, läbimõõt on 3 või enam sentimeetrit.

Paljud autoriteetsed teatmeteosed kinnitavad, et limatünnik on mittesöödav, kuid mõned „seltsimehed“ on neid hindamatuid seeni siiski koos kartulitega sööma kippunud. Nad mõtlesid oma roale isegi nime – sarkosomnia. See on täiesti vastuvõetamatu! Täitkem seadusi ning hoidkem punase raamatu taimi ja seeni.

Siinkohal tasub mainida ühe iidse Hiina ravitseja väidet, et seened pole toit, seened on ravim! Selles osas on limatünnik edukas. Rahvameditsiinis peetakse selle seene kasulikeks omadusteks võimet leevendada väsimust, tugevdada immuunsust, avaldada soodsat mõju ajutööle, leevendada seedetrakti ja seedeorganite haigusi, tugevdada juustekasvu, ravida liigeseid, siluda kortse ja nii edasi. On tõendeid limatünniku võime kohta võidelda vähirakkudega.

Mulle tundub, et tšehhi kirjanik Karel Čapek oli mükoloogiaga hästi kursis, tema kuulsa 1922. aastal kirjutatud näidendi „Makropolose ravim“ süžee, mis oli üles ehitatud „igavese nooruse saladuse“, surematuse ja „sunnitud pikaealisuse“ ümber, oli inspireeritud seentest. Aga mitte neist, millele mõned teist praegu mõtlevad. Ilma limatünnikuta ta toime ei tulnud. Täpselt nii!

Ja lõpuks veel üks oluline asi. Haruldaste ja punase raamatu seente säilitamise võtmeks on nende elupaikade säilitamine. Nende liikide korjamise eest tehakse trahv.

Tekst ja foto: Anatoli Tarassov