„Laias laastus jagunevad meie tegevused kaheks,“ märgib RMK looduskaitseosakonna juhataja Kaupo Kohv. Üks osa on praktilised looduskaitsetööd kaitsealadel, teine osa on suunata metsamajandajaid tulundusmetsades loodusväärtusi hoidma. „Suurima osa meie tegevusest moodustavad tööd, mis on seotud riigimaale jäävatel kaitstavatel loodusobjektidel olevate elupaikade ja kaitsealuste liikide populatsioonide seisundi hoidmise või parandamisega. Ka RMK arengukavas (aastani 2020 – toim.) looduskaitsele seatud eesmärk – taastada 10 000 hektarit elupaiku –, on just sellega seotud. Praegu võib endale ka veidi õlale patsutada, kuna eesmärk on täidetud,“ rõõmustab Kohv.
Kuigi looduskaitselised tööd on oma iseloomult hästi seinast seina, alustades parkide niitmisest ning lõpetades sildade ja teede ehitamisega, kulub peamine aur niitude, karjamaade ja sooelupaikade taastamisele. Looduskaitseosakond tegeleb ka maa rendile andmisega, et seal saaks hooldada poollooduslikke kooslusi. Vajaduse korral aitab osakond alasid enne taastada ja ehitab hooldamise võimaldamiseks vajaliku taristu. „Praeguseks on kasutusse antud 24 500 hektarit ja igal aastal taastame hoolduskõlblikuks keskmiselt 500 hektarit niite ja karjamaid. See on just niisugune aktiivset maaelu ja elukeskkonda toetav tegevus, mis pakub maal elavatele inimestele nii proovikivisid kui toob ka peredele leiva lauale,“ märgib Kohv.
RMK maadel on praegu veel ligikaudu 10 000 hektarit inventeeritud elupaiku, mida saaks kasutusse võtta. Enamik neist on aga lammi- ja madalsooniidud, mille hooldamine on keeruline.
Aasta-aastalt on üha suuremat hoogu kogunud soode taastamine. „Seda esiteks seetõttu, et sookooslused on kliimamuutuste agendas väga tähtsal kohal, ja teiseks seepärast, et taastamistööde tulemuslikkus on leidnud üpris laialdast kinnitust,“ põhjendab Kohv. Selle aasta lõpuks saab taastatud ligi 12 500 hektarit sooelupaiku ning ka järgnevatel aastatel tööde maht kindlasti ei vähene. Taastatud soode pindala on aastati erinenud, jäädes keskmiselt 2000 hektari kanti.

Looduskaitseosakond omas elemendis ehk ikka roheluses (vasakult eest) Mihkel Tiido, Leevi Krumm, Jan Ruukel, Sander Sandberg, Katrin Kivioja, Saima Uusma, Harti Paimets, Küllike Kuusik ja (vasakul tagant) Ants Animägi, Kaupo Kohv, Toomas Hirse, Priit Voolaid ja Timo Asuja. Foto Lauri Kulpsoo

Kohv märgib, et looduskaitseosakonna huviorbiidis on kõik Eestis esinevad looduskooslused, v.a merelised elupaigad, ning sellest aastast alates on võetud rohkem fookusse ka siseveekogud. „Tänavu aprillis alustas meil tööd vee-elustiku spetsialist, kes vaatab üle vooluveekogudes olevad paisud ja muud inimtekkelised rajatised, mis võiks veekogu loomulikku toimimist takistada. Kus võimalik, üritame veekogude seisundit parandada,“ selgitab Kohv. „Järgmise kolme aasta jooksul on plaanis parandada veekogude seisundit ja kalade kudemisvõimalusi vähemalt 10–15 jõel. See tegevus aitab meil võimendada ka Põlula tegevusi ohustatud kalapopulatsioonide taastamisel.“ Kokku tegeleb elupaikade taastamise ja selle toetamisega looduskaitseosakonna 14 töötajast lausa 11.

Majandusmetsa kaks lipuliiki: metsis ja lendorav
Teine suur osa looduskaitseosakonna tööst on seotud RMK majandusmetsades loodusväärtustega arvestamise ja seisundi tagamisega. Näiteks on osakonna ülesanne analüüsida RMK kuivendusstrateegias määratletud ulatuses kuivendussüsteemide rekonstrueerimis- või uuendustöödega kaasnevaid keskkonnamõjusid ning tegeleda ohustatud liikide kaitsemeetmete arendamise ja rakendamisega ka väljaspool kaitsealasid. Sealjuures on viimastel aastatel saanud kõige suuremat tähelepanu lendorav ja metsis.
„Kummagi puhul rakendab RMK tänavu kinnitatud kaitsestrateegiat. Sellega on sätestatud, milliseid täiendavaid piiranguid või planeerimismeetodeid me metsades kasutame, et tagada nende liikide soodne seisund ka kaitsealade ja püsielupaikade vahel. Näiteks jälgime, et kaitse all olevate lendoravate elupaikade vahel oleks kindlasti piisava kõrgusega pidevalt ühendatud metsad, mis annavad loomale võimaluse liikuda eri elupaikade vahel,“ selgitab Kohv.
Metsis on sarnase tähelepanu osaliseks saanud põhjusel, et enamik metsise populatsioonist elutseb riigimaal ja ta on väga suure avaliku tähelepanu all olev liik. RMK on näiteks otsustanud, et üheski teadaolevas metsise mängupaigas lageraiet ei tehta, sõltumata sellest, kas mäng on ametlikult kaitse alla võetud või mitte. „Analüüsime ka metsisele sobivate alade paiknemist Eestis ja kui metsise kahe teadaoleva elupaiga vaheline kaugus on üle kümne kilomeetri, siis võtab RMK endale kohustuse hoida nende vahel metsisele sobilikke elupaiku. Selle eesmärk on, et ühe piirkonna metsistel oleks tagatud sobilikud elupaigad, mis võimaldavad neil levida eri mängupaikade vahel ja vältida isolatsiooni jäämist,“ räägib Kohv.
Metsise ja lendorava seisundi jälgimisse on kaasatud teistegi RMK tegevusvaldkondade töötajad. Näiteks metsisemängu tänavuse aasta seires osalesid suurimas mahus just metsamajanduse töötajad. „Seire on kindlasti parandanud meie arusaamist nende liikide arvukusest ja võimaldab paremini mõista ka eri kaitsemeetmete tõhusust,“ tähendab Kohv.

Selle aasta lõpuks saab RMK-l taastatud ligi 12 500 hektarit sooelupaiku. Looduskaitsespetsialist Leevi Krumm vaatab taastuvat turbasamblavaipa Udriku rabas Ohepalu looduskaitsealal. Foto Jarek Jõepera

Kaitse enne kaitse alla võtmist
Kuigi lõpliku otsuse üks või teine paik looduskaitse alla võtta teeb vabariigi valitsus või keskkonnaminister, on ka RMK selles protsessis aeg-ajalt aktiivsemalt kaasatud olnud. Näiteks kui mõni aasta tagasi oli päevakorral laane- ja salumetsade kaitsealade moodustamine, oli looduskaitseosakonna tööks valida välja selleks sobivad RMK metsad ja see ettepanekuna Keskkonnaametile esitada.
Kui RMK-le laekub teade mõnest looduskaitselisest väärtusest, mille kohta seni keskkonnaregistris info puudub, hindab looduskaitseosakond selle info usaldusväärsust ja kehtestab vajaduse korral ajutised majanduspiirangud. „Näiteks kui meile tuleb info selle kohta, et kuskil on leitud risupesa, mis võib olla kaitsealuse liigi oma, ja seda keskkonnaregistris ei ole, siis peatame lähiümbruses metsade majandamise ja kontrollime pesa üle. Kui see on kaitsealuse liigi pesa, siis esitame andmed keskkonnaregistrisse ja otsuse majanduspiirangute ulatuse kohta teeb juba Keskkonnaamet. Kuna aga kõik need protseduurid võtavad aega, rakendame oma süsteemis esmast kaitset, et vältida väärtuste kahjustamist teadmatusest,“ selgitab Kaupo Kohv.
Suuski looduskaitse- ja metsamajandusosakonna inimesed omavahel Kohvi ütlust mööda pikalt risti ei hoia ja organisatsiooni sees ollakse lahenduste leidmisele orienteeritud.
„Kui küsimus on looduskaitseosakonna lauale jõudnud, siis võetakse meie nõu kuulda ja see, et seal vahepeal on tõsised arutelud, on loomulik,“ nendib Kohv. „Kui näiteks metsakasvatajad vaatavad, kuidas oma tööd tulemuslikumalt teha, siis meie roll on seal kõrval olla ja öelda, milline on selle võimalik mõju elurikkusele, ning käia välja ideid, mida võiks RMK protsessides muuta, et elurikkuse seisundit säilitada või parandada.“

Tulemused ei pruugi tulla kiiresti
Rääkides sellest, kuidas elupaikade seisundi parandamine, seire ja teised kaitsemeetmed on oma eesmärki täitnud, kostab Kohv, et näiteks lendorava arvukuses on viimastel aastatel registreeritud kasv – 40 asustatud elupaigalt 70 peale. „Kui palju on sellele täpselt kaasa aidanud RMK rakendatud meetmed, on raske öelda, sest väikeste populatsioonide arvukust võivad nii positiivselt kui ka negatiivselt mõjutada paljud juhuslikud tegurid, kuid positiivne mõju kindlasti on,“ nendib ta.
Metsise tiivakäik on viimasel kümnel aastal püsinud aga suhteliselt stabiilne ning märgatavast arvukuse tõusust hoolimata ulatuslikust kaitse alla võtmisest raporteerida ei saa. Uuringud on näidanud, et metsise arvukuse muutumine sõltub palju ilmastikust ja kisklusest. Külma suvega ei suuda paljud metsisekanad oma tibusid üles kasvatada ning lindude arvukus langeb, samuti kuuluvad metsise munad ja tibud väikekiskjate, aga ka näiteks metssea toidulauale. „On üldine konsensus, et pikemas perspektiivis on metsise arvukus langenud ikkagi inimese mõjul toimunud maastiku muutumise tõttu,“ tähendab Kohv. Selle üheks peamiseks põhjuseks peetakse ligi viiskümmend aastat tagasi hoogustunud metsakuivendamist, mille tulemusena on metsise elupaigad kasvanud tihedamaks ja muutunud mingis osas sobimatuks. Ühtlasi on kuivenduse mõjul osast endistest lagesookooslustest kujunenud metsisele sobivad sekundaarsed kõdusoometsad. „Üheselt ei ole suudetud uuringutega välja selgitada, milline põhjuslik seos on metsakuivenduse ja arvukuse languse vahel. Ühte selget elupaigakomponenti, mille muutus oleks määrav, välja ei joonistu, pigem võib öelda, et elupaik tervikuna muutub pikas ajaperspektiivis metsisele vähem sobivaks,“ nendib Kohv. „Ilmselt on iga mõõdetava elupaiga tunnuse olulisus eraldi võetuna liialt väike, kuid mõju kumuleerudes muutub siiski oluliseks.“
Küll on täheldatud, et metsisel läheb hästi väga suurtel kaitsealadel, nagu Soomaa või Kõrvemaa. Väiksemates püsielupaikades on aga probleeme arvukuse püsimise ja tõusule pööramisega. „Aga nii, nagu metsise arvukus ei langenud väga kiiresti, pole mõtet oodata ka selle kiiret tõusu,“ arutleb Kohv. „Kaitsemeetmetest lähtuv positiivne mõju võib samuti avalduda ajalise nihkega.“ Kiiresti saaks abi vaid väikekiskjate küttimisest, ent seda pidevalt teha on kallis. Seetõttu nähakse seda pigem hädaabinõuna konkreetsetes olukordades ja kohtades. Ideaalne lahendus looduskaitse suunalt vaadatuna on ikkagi see, kus looduskeskkond on liigi jaoks sobiv ilma inimese pideva sekkumiseta.

Ruumiline planeerimine looduskaitses
Mida tuleks looduskaitses veel teha, mida pole seni tehtud? Ühtpidi majandatakse küll palju, aga palju alasid on ka kaitse alla võetud ja plaanitakse veelgi võtta. „Ka seda küsimust saab vaadata kaitstavate loodusobjektide võtmes ja siis laiemalt kogu maastiku kontekstis,“ märgib Kohv.
Kaitsealade ja ohustatud liikide seisundi parandamisel, sh kaitsealade loomisel saaks kindlasti senisest paremini oma tegevusi ruumiliselt planeerida. „Juba pikemat aega on looduskaitseökoloogias räägitud vajadusest hakata pindalaliste mõõdikute kõrval jälgima ka elupaikade sidusust. Lendorava ja metsise puhul olemegi siin esimesed sammukesed astunud, kuid vajadus sedalaadi analüüside järele on suur ka teiste liikide asurkondade ja elupaikade taastamistööde planeerimise juures. Taastamistööde seire puhul näeme ilmselt järgmistel aastatel arengut eri tüüpi kaugseire lahendustes, nagu satelliidid ja droonid. Miks ei võiks ka siin RMK eestvedaja rollis olla, kuna lahendused on ilmselt kasutatavad ka teiste maastikul toimuvate tegevuste korraldamisel,“ arutleb Kohv.
Kuigi Eesti metsadest on kaitse all ligi 25 protsenti, millest 14 protsenti on range kaitse all, ning riigimetsast on range kaitse all 30 protsenti, domineerivad meie maastikes majandatavad metsad. Seetõttu on looduskaitse põhiline proovikivi olnud alati ikkagi see, kuidas integreerida looduskaitselised meetmed tavamajandamisse ja vähendada vajadust maastiku radikaalselt polariseerivate piirangute järele.
Ühtlasi märgib Kohv, et loodust säästvaid võtteid juba ka rakendatakse, tuues näiteks säilikpuude ja vääriselupaikade jätmise. „Säilikpuude ja vääriselupaikade meede on tõesti looduskaitse ja metsamajandamise ühine edulugu, mis tuli meile Skandinaaviast. Samamoodi võeti sealt üle ka vääriselupaikade kontseptsioon ja FSC-ga seotud ideed,“ märgib ta. „Kindlasti on metsamajandamise poole peal alati ruumi praktikate parandamiseks, kui räägime elurikkuse hoidmise võimalustest. Praegu näeme eelkõige potentsiaali raiete planeerimises ning kuivendussüsteemide rekonstrueerimise ja uuendamise praktikates. Eks arutelusid ole eri valdkondade vahel pidevalt peetud.“ Üks võtmekoht, et praegusi praktikaid parandada, on raiete kavandamise põhimõtted maastiku tasandil.

Novembri keskpaigas sai muidu üle Eesti tegutsev osakond kokku Greete motellis Valgamaal. Tagasivaadet aastale ja uusi plaane tutvustab osakonna juhataja Kaupo Kohv, kuulavad Mihkel Tiido, Jan Ruukel ja teised kolleegid. Foto Lauri Kulpsoo

Kui palju on piisavalt?
„Kui arutame, kas vanemaid metsi raiutakse palju või vähe, siis piirkonna elustiku jaoks on oluline eelkõige ikkagi maastiku tasand. Üle-eestiline raiemaht võib olla suurem või väiksem, aga selle mõju avaldub ikkagi igas konkreetses maastikus lähtuvalt sealsest olukorrast.“
Kohvi sõnul on ka RMK-s käimas arutelud, kui suur võiks olla ala pindala, millel vaadata metsade olemit n-ö maastiku tasandil ja kuidas võiks seal määratleda minimaalse vajaliku vanemate metsade pindala, mis peaks seal maastikus alati esindatud olema. „Kui selle vajaliku määra tagavad maastikul kaitsealused metsad, siis majandusmetsas ehk ei peaks vanade metsade säilitamisele ehk raiete ajatamisele ökoloogilisest aspektist nii palju tähelepanu pöörama,“ arutleb ta. „Aga kui kaitsealadel domineerivad keskealised ja noored metsad ning vanad metsad on just majandusmetsades, siis peab neid vanu metsi hoidma, kuni kaitsealused metsad hakkavad täitma seda funktsiooni, mis on neile määratud.“
Proovikivi ökoloogidest praktikutele on kindlasti see, kuidas panna paika, kui palju siis midagi ikkagi olema peab. Idealist ütleb muidugi 100%, aga kohe, kui hakata kompromissi otsima, tuleb rääkida n-ö lävendväärtustest ehk sellest, kui palju peab olema mingeid elupaiku või elupaigakomponente (nt surnud puit), et tagada piisava tõenäosusega elurikkuse säilimine metsamajandamisel. Reaalsele maastikule liikudes ja looduses eksisteeriva juhuslikkusega arvestades muutub ülesanne õige ruttu vägagi keeruliseks. „Liikidel on elupaikadele erinevad nõudmised ja pole selget valemit, mis kehtib igal pool. See on ökoloogidele väga keeruline küsimus, milline on konkreetses maastikus see piir või vahemik, millest juhinduda, ning kuidas see tõlkida reeglitesse, mida metsakasvatajad kasutavad. Oleme selles valdkonnas tublisti arenenud võrreldes veel kümne aasta taguse ajaga ja järjest vähem lahendusi jääb pelgalt teadmiste puudumise taha,“ nendib Kaupo Kohv.