Matkarajal asuvast trepist kõrgelt klindilt laskudes avaneb vasakul sügav järsak - tegu
on iidse uhtoruga, mille jääajajärgsed liikuvad veemassid kivisse uuristasid.
Täna mälestab kunagist veemöllu üksnes suurvee ja paduvihmade ajal end ilmutav
allikaline ojake, mis paekaldast vargsi välja immitseb.

Matkarada kulgeb läbi väikse kaitselause laialehise puudesalu Tabasalu supelranda ja
klindialusele raskelt läbitavale rajalõigule, mis hiljem taas klindile tõustes võimaldab
ringiga läbi sarapuu enamusega metsasalu raja alguspunkti jõuda.

Tähelepanuväärne on ka pangaalune tihnik, kus meie pehmema kliimaga
rannikualadel tavalise hariliku vahtra kõrval hoopis rohkem Kesk-Euroopa päritolu
mägivahtraid võib kohata. Sellised laialehised pangametsad on meil väga haruldased
ja seetõttu koos pangaga kaitse all juba 1959. aastast.

Mägivaher (Acer pseudoplatanus) on meil hästi kohanenud võõrliik, mida
põhjarannikul siin-seal mujalgi ka looduses, mitte ainult pargis või koduaias ilupuuna,
kohata võib.

Algselt on ta pärit Kesk- ja Lõuna-Euroopast ning Väike-Aasiast, mistõttu tema
kasvatamine Eesti karmima ilmastikuga sisemaal on rannikualadest keerulisem ning
siis võib suure puu asemel tulemuseks olla pigem kidur põõsake.
Mere ja kaitsva kiviseina vahel tunneb eksootiline vaher end aga üsna koduselt ning
saavutab täiesti arvestatavaid mõõtmeid.

Selle imeilusa puu päikses pronksjalt ja purpurselt küütlevat vormi ;
võib aga imetleda väljaspool Tabasalu loodusparki asuva Tabasalu raamatukogu
hoone ees, kus ta kasvab kõrvuti hariliku vahtraga.