28. august, 2024
Mägrakaamera lõpetab ülekande
Aprillikuu lõpust kuni siiani, augusti viimaste päevadeni, oleme saanud jälgida mägraelu mägralinnas, mis asus sel hooajal uues kohas, Karujärve lähedal.
Siinse mägralinna elanikud pakkusid vaatajale meeldiva üllatuse sellega, et toimetasid oma urgude juures ka suvel või olid kuskil mägralinna vahetus läheduses. Nii sai ööpäeva jooksul ikka mäkrasid näha. Ainult üks neljast, vist vana isasmäger, kadus suve hakul kuhugi ära. Varasematest mägrakaamera-aastatest oleme näinud, et pigem oli loomadel komme hoida suvekuudel mägralinnast eemale ning tagasi koju tulid mägrad sügisel.
Nelja kuu jooksul on urukärplaste elu kulgenud rahulikus rütmis, loomad on talve ootuses tänaseks juba paksu rasvakihi naha alla kogunud ning lähevad enne külmi aina priskemaks ning kohmakamaks ja karv läigib.
Ei ole siia mägraurgude juurde oma jalga tõstnud mäkrade hirmud – hunt ega ilves. Kährikuid ei ole ka tähele pannud, kui neid oleks, ei suudaks nad mägraurgudest mööda minna. On ju kährikkoerale mägralinn potentsiaalne paik, kus mõnes urujupis, kus mägrad ei liigu, saaks natukene taliuinakut pidada.
Külalisi on mägramaja katusel käinud küll. Kõige sagedamad neist metskitsed ja rebased, hirvigi on olnud põõsaste taga oksi nosimas. Mitmel korral on käinud kesikuohtu üksik metssiga, aga kõige põnevam loom, keda sel hooajal nägin kaamerapilti sattumas, oli must orav.
Kes siis ei teaks, olgu linlane või maakas, kuidas orav välja näeb ning mis värvi ta on? Alati ei pruugi see teadmine aga kehtida. Mustad oravad on tõesti olemas ja neid võib kohata enamjaolt just saartel. Tuntumad kohad Läänemere põhjaosas, kus mustad oravad elavad, asuvadki meie oma Maarjamaa suursaartel – Saaremaal ja Hiiumaal.
Juba 1957. aastal ilmunud raamatus “Eesti NSV imetajad” kirjutatakse, et Hiiumaal ja Saaremaa lääneosas elavad musta värvi isendid. Nagu näha, elavad siiani. Tõsi, nende kõrval elutsevad ka tavapärase värviga oravad, keda on enamus.
Musta värvi oravate esinemissagedust saartel selgitatakse sellega, et väikeses piiratud populatsioonis on sagedasem sugulusristumine, mille tõttu tulevad esile ebatüüpilised omadused. Mingil põhjusel avaldub see melanismis, kus pigmenti melaniin on karvkattes ja nahas palju rohkem, kui tavaliselt. See võib olla üks põhjus, aga küllap leidub neid veel.
Selleks korraks jätame siis mägrapere omapäi ja viime kaamera taas tuttavale hirveplatsile vägevate loomade tegemisi jälgima. Peagi saame ka vaadata lindude sügisrännet Matsalu lahe ääres Haeska rannas.
Nelja kuu jooksul on urukärplaste elu kulgenud rahulikus rütmis, loomad on talve ootuses tänaseks juba paksu rasvakihi naha alla kogunud ning lähevad enne külmi aina priskemaks ning kohmakamaks ja karv läigib.
Ei ole siia mägraurgude juurde oma jalga tõstnud mäkrade hirmud – hunt ega ilves. Kährikuid ei ole ka tähele pannud, kui neid oleks, ei suudaks nad mägraurgudest mööda minna. On ju kährikkoerale mägralinn potentsiaalne paik, kus mõnes urujupis, kus mägrad ei liigu, saaks natukene taliuinakut pidada.
Külalisi on mägramaja katusel käinud küll. Kõige sagedamad neist metskitsed ja rebased, hirvigi on olnud põõsaste taga oksi nosimas. Mitmel korral on käinud kesikuohtu üksik metssiga, aga kõige põnevam loom, keda sel hooajal nägin kaamerapilti sattumas, oli must orav.
Kes siis ei teaks, olgu linlane või maakas, kuidas orav välja näeb ning mis värvi ta on? Alati ei pruugi see teadmine aga kehtida. Mustad oravad on tõesti olemas ja neid võib kohata enamjaolt just saartel. Tuntumad kohad Läänemere põhjaosas, kus mustad oravad elavad, asuvadki meie oma Maarjamaa suursaartel – Saaremaal ja Hiiumaal.
Juba 1957. aastal ilmunud raamatus “Eesti NSV imetajad” kirjutatakse, et Hiiumaal ja Saaremaa lääneosas elavad musta värvi isendid. Nagu näha, elavad siiani. Tõsi, nende kõrval elutsevad ka tavapärase värviga oravad, keda on enamus.
Musta värvi oravate esinemissagedust saartel selgitatakse sellega, et väikeses piiratud populatsioonis on sagedasem sugulusristumine, mille tõttu tulevad esile ebatüüpilised omadused. Mingil põhjusel avaldub see melanismis, kus pigmenti melaniin on karvkattes ja nahas palju rohkem, kui tavaliselt. See võib olla üks põhjus, aga küllap leidub neid veel.
Selleks korraks jätame siis mägrapere omapäi ja viime kaamera taas tuttavale hirveplatsile vägevate loomade tegemisi jälgima. Peagi saame ka vaadata lindude sügisrännet Matsalu lahe ääres Haeska rannas.
Lisa kommentaar