Üldiselt valitseb erinevates keeltes ja piirkondades ka Eestis leiduvate marjade nimetuste osas üks paras segadus. Näiteks kasutatakse ühe liigi kohta erinevaid paralleelnimetusi, mis teises kultuurikontekstis midagi hoopis muud tähistavad.  

Kõige suurem pudru ja kapsad näikse valitsevat kõikvõimalike erinevate mustikaliste osas ehk siis metsa- ja kultuurmustikad (mis ei ole ka päris õige määratlus) ning sinikad. Täna peatuksingi pikemalt viimati mainitutel.

Sinikas (Vaccinum uliginosum) on mustika sugulane, kelle eestikeelne nimetus viitab mustikast heledamale marjavärvusele – kui mustikamari on tume, siis sinikamari on üsna üheselt mõistetav sinine ja ka vahakirme viljal torkab paremini silma kui tema tumedamal kaimul.

                                                                                                                                   Sinikas
Sinika teine levinud eestikeelne nimetus joovikas viitab tema meelis kasvukohale – sinikad kasvavad küll rabametsas ka mustikatega kõrvuti, aga oma tõelise kõrguse, lopsakuse ja marjarohkuse saavutavad niiskemas rabaservas sookailu vahel sirgudes. Kui siis ilusal päiksepaistelisel hilissuvisel päeval pikalt seal sinika ja sookailu puhmaste vahel marju otsida, siis võib tõesti saada sookailu joobe, aga mitte sinika oma. Mõnel ülitundlikkusega inimesel võib küll harva tekkida ka vastureaktsioon suures koguses tarbitud värsketes marjades sisalduva biokeemilise koostisosa vastu, aga see on miski, mis laguneb termilisel töötlemisel. Vaatamata sellele ei ole sinikad mürgised, nagu ekslikult arvatud, vaid maitsvad ja väärtuslikud kodumaised metsamarjad.

                                                                                                                                                                                            Sinikas
Sinikate väidetavale joovastavale loomusele viitab ka nende saksakeelne nimetus die Rauchbeere. Ingliskeelses kultuuriruumis läheb sinika erinevate nimetustega lugu hoopis segaseks, nii et alati on mõistlik võimalusel lähtuda ladinakeelsest liiginimest. Näiteks võidakse nimetuse ’huckleberry’ (teate küll, nagu see Tom Sawyeri sõber Mark Twaini lasteraamatus) all silmas pidada just meie kõnealust marjataime, aga ei pruugi, sest nimetuse ’huckleberry’ all võidakse mõelda tervet trobikonda erinevaid Põhja-Ameerikas leiduvaid Vaccinum ja Gaylussacia perekonna liike. Neid samu liike võidakse sama regiooni teistes piirkondades kutsuda ka ’blueberry’, mille all meie mõistaks mustikat.

                                                                                                                                  Sinikas
Kogu see ’huckleberry’ nimetuse väga värvikas ja seikluslik tekkelugu arvatakse aga olevat alguse saanud sellest, et varased Ameerika kolonistid kohtasid 17.sajandil Uues Maailmas esmakordselt kohalikke mustikaliike, mida nad ekslikult Euroopa mustikaks pidasid, mille nimetus nende kõnepruugis oli ’hurtleberry’, mis ajapikku moondus nimeks ’huckleberry’’.

                                                                                                                                  Sinikas
Kui algselt tähendas see, kui öeldi ’I’ll be your huckleberry’ (tõlkes ’ma olen sinu sinikas’) seda, et ollakse just sobivaim mingi töö jaoks (vrdl. ’sobib nagu rusikas silmaauku’), samuti tähistamaks kamraadlust. Hiljem on „sinikaks olemisele“ juurde tekkinud tähtsusetu olemise konnotatsioon – sinikas on keegi, kellest ei olene mitte midagi. Kogu selle tähenduste ampluaa laenaski Suur Ameerika Kirjanik oma tegelasele, keda me kõik teame ja tunneme nime all Huckleberry Finn.