Metsa on vallutanud sügishämarus
Metsas on hilissügis: lehed on puudelt langenud, rohi kolletunud, sammal vihmaveest läbimärg ja kõikjal on vaikus, vaid harva kostab tihaste huikeid, pasknääride teravaid kiljatusi või tuulemüha puulatvades. Näib, otsekui oleks elu külma tuleku eel juba täiesti kangestunud – kõik elusolendid valmistuvad talvitumiseks.
Seal keerleb õhus viimane hele puuleht, kuid tema langemises on midagi ebatavalist, see meenutab liblikalendu. Kuid millised liblikad saaksid lennelda külmas novembrikuises metsas?
Külmavaksik lehvitab tiibu
Mõne sammu võrra eemal näed aga tumedal lehevaibal samasugust heledat
liblikat. On ta ehk
aastaajad ära vahetanud,
suve
sügisega segamini ajanud?
Tegelikult
teab see tagasihoidliku välimusega liblikas täpselt, mis aastaaeg on ja kus on
tema koht – see on metsa-külmavaksik.
Sügise keskpaiku võime sageli kohata kahte väga sarnast liblikaliiki, keda suudavad eristada üksnes spetsialistid – need on metsa-külmavaksik ja harilik külmavaksik.
Nad ilmuvad välja juba septembris, kuid nende lend võib kesta ligi detsembrikuu keskpaigani. Seekordse suhteliselt sooja sügisega seoses on suur tõenäosus kohata neid isegi jõulupühade ajal.
Külmavaksikud on valinud hilissügise, et vältida putuktoidulisi linde, kes on selleks ajaks
suurelt jaolt juba lõuna poole rännanud.
Enne pakase tulekut jõuavad külmavaksikud muneda munad, millest kevadel
väljuvad näljased vastsed. Need on kevadisel söömapeol ühed esimesed tulijad,
kes esmalt ründavad puhkenud pungi seestpoolt, seejärel aga ka noori lehti,
eelistades kaske.
Veel üks kõigile tuttav liblikas tukub neil päevil segametsas sambla sees – see on lapsuliblikas. Liblikate hulgas peetakse teda pikaealiseks ja tavaliselt võib teda kohata võrdlemisi tihti aprillist oktoobrini ja isegi, nagu näeme, keset novembrikuud!
Liblika kohta pikaealiseks – 10–11 kuud – aitab lapsuliblikal elada tema võime mitu korda suve jooksul mõneks ajaks n-ö uinuda. Aktiivse lennu perioodid, mil ta toitub nektarist, vahelduvad pikkade puhkeperioodidega. Niiviisi hoiab ta kokku jõudu, et säästa sügiseks piisavalt energiat ja elada seejärel üle külm talv. Üksnes talvitunud lapsuliblikad suudavad paljuneda.
Tänu erilisele vedelikule kehas talub lapsuliblikas hästi isegi pakast, leides varjupaiga maapinnal lehekihi all.
Kevadel lendavad lapsuliblikad esimeste soojade ilmadega esimeste hulgas talvisest peidupaigast välja, et panna alus uuele elutsüklile. Kui paakspuule ilmuvad esimesed pungad – paakspuu on nende olulisim toitja –, hakkavad lapsuliblikad paarituma, seejärel muneb emasliblikas munad, millest väljunud röövikute nukkumise järel lendab juulikuus maailma uus lapsuliblikate põlvkond.
Lennata lõunasse või mitte?
Niisama üllatavalt mõjub neil päevil ka ebatavalist värvi lepatriinu mädanenud puu niiskel koorel. Lapsepõlvest mäletame punaseid seitsme täpiga lepatriinusid, kellele laulsime: „Lepatriinu, lenda ära, pesa põleb, pojad sees…!“
Mis selle kaunitariga siis nüüd juhtunud on? Kas vaene putukas on tõepoolest aastaajad segamini ajanud ja külma tõttu on tema punased tiivad pleekinud kollakasoranžiks? Lisaks on ka valgeid täppe seljal hoopis rohkem. Ka kasvuhooneefekt?
Tegelikult pole selles kohtumises mitte midagi üllatavat – see putukas
peabki niisugune välja nägema,
tegemist
on kahvatu käokirjakuga. Ja praegu on tal siin metsas täiesti mugav olla.
Üldiselt armastavad need putukad sooja ja eelistavad temperatuuri üle kümne soojakraadi, seepärast kohtab neid reeglina aprillist septembrini. Sooja sügise ja pehme talve korral aga leiavad nad varjupaiga puukoore all või langenud lehtede keskel ja talvituvad seal.
Seevastu, tundes ette, et saabumas on suur külm, lendavad nad soojematesse paikadesse nagu linnudki. Seekordne oktoober aga oli Eestis 6,7 kraadi võrra soojem kui ükski varasem viimase kuuekümne aasta jooksul.
Ja tõepoolest, sellel sügisel pole lõunasse lendavate lepatriinude parvi
veel näha olnud. Võib-olla ennustavad niisugused kohtumised novembris sooja
talve?
Paljudel neist täpilistest putukatest on ühesugune eluviis – nad toituvad lehetäilistest, vastsetest, väikestest röövikutest, liblikate munadest, mõned liigid ka õietolmust või seeneniidistikust. Novembris jääb toitu väheks, seega on aeg puhata.
Veel üks kohtumine väga sarnase täpilise putukaga, kuid temal on seljal koguni kümme täppi
ja nimigi teine: Calvia decemguttata.
Sümpaatne kahjur
Ja siin on veel üks hiline iludus sügiseses metsas – niidu-rohulutikas.
Ta on sümpaatse väljanägemisega, kuid kahjustab tõsiselt aiataimi, samuti põllu- ja metsa rohttaimi. Aasta jooksul annab ta kolm järelpõlve, seega kolmekordistub ka tehtav kahju. Aednikele ja põllumeestele ta ei meeldi.
Novembris tuleb aga suvised kõrreliste, lutserni- ja ristikuvõrsed unustada, nüüd otsib rohulutikas metsas talvitumispaika – puude all on selle leidmiseks palju võimalusi.
Siinsamas otsib pelgupaika ka teine, keerulisema nimega lutikas (kõik entomoloogide pandud nimetused on keerulised) – Pantilius tunicatus.
Selle lutika eluviis on samasugune kui tema sugulastel, õnneks pole ta aga aiakahjur, vaid
eelistab valida elupaiga pigem sarapuude ja leppade lähedal. Seal me teda
kohtamegi.
Koibik pole ämblik
Kuni imetlesime täpilisi mardikaid ja lutikaid, vilksas meist mitu korda mööda juba lapsepõlvest tuttav pikajalgne ämblik. See on koibik, kes suudab juhul, kui teda rünnatakse, jala kiiresti küljest visata nagu sisalik saba, kusjuures see küljest rebitud jalg võib veel pikka aega rütmiliselt tõmmelda.
Samamoodi loobuvad ohu korral jalast ka näiteks sääriksääsklased.
Selgub aga, et koibik pole üldsegi ämblik, kuigi kuulub ämblikulaadsete hulka ja sarnaneb ämblikega. Nii kehaehitus kui eluviis on koibikutel ämblike omast märkimisväärselt erinev – näiteks on koibikute keha munakujuline, ämblikel aga on pearindmik tagakehaga ühendatud peene „taljeosaga“; koibikutel on kõigest kaks silma, ämblikel aga seitse või kaheksa. Koibik ei oska ka võrku kududa.
Ja kui keegi kardabki koibikut,
siis
ilmaasjata – see on ohutu
olevus, kes ei suuda isegi hammustada – tal pole hambaid ega
ammugi mitte mürki.
Koibiku liikumine on samuti teistsugune – ta mitte ei jookse, vaid liigub edasi pikkade sammudega. Pikkade jalgade tõttu on tema liikumiskiirus märgatavalt suurem kui teistel ämblikulaadsetel. Külmal ajal kulub putukate seesmine energia palju kiiremini ja sügisel võib märgata, kui aeglaselt roomavad mööda aknalauda hilised herilased ja kärbsed, justkui oleksid neil patareid tühjaks saamas.
Koibikul tema pikkade jalgadega pole aga pika vahemaa läbimiseks isegi külma ilmaga
palju energiat vajagi –
seetõttu
me kohtamegi neid hilissügiseni välja.
Need vähesed putukad, keda novembrikuus juhuslikult kohtasime, on elust tühjenevas metsas erandiks. Kuhu on saanud kõik ülejäänud – arvutud sääsed ja sipelgad, põrnikad ja ämblikud, teod ja tõugud? Nad on tegelikult kõik siinsamas lähedal, oma talvekorterites. Läheme kindlasti ka neile külla.
Aga seni jätame hüvasti sügisega.
Lisa kommentaar