Aga metsas käib elu endiselt oma rütmis: sugugi mitte kõigi seenekuningriigi esindajate hooaeg ei lõppe külmadega, mõned neist ei pelga pakaselisi päevi, sulailm aga elustab nad taas. Need ei pruugi olla söögiseened: mõnda neist võib üksnes imetleda, teisi aga imeks panna.

Tavaliselt otsime seeni nende välimuse ja värvuse järgi: kui märkad eespool kollaseid plekikesi, siis võivad need olla kukeseened või pilvikud, punased kübarad annavad märku haavapuravikest, valged riisikad paistavad mustal maapinnal samuti kaugele. Kuid on ka seeni, mida tuleb otsida mitte värvi ega kübara kuju, vaid hoopis… lõhna järgi. Neil seentel on isegi vastav nimetus: küüslauk-nööbik.

Lühikeseks jäänud päevil, mil on veel valge ega ole pakaseline, võib metsas jalutades märgata mitmesuguseid huvitavaid objekte: limakuid, veidraid kott- ja puuseeni, aga ka muid kändude ja puutüvede asukaid. Mööda lehevaipa ühe puu juurest teise juurde kõndides, et leida sobivat vaatenurka, tundsin äkki otse jalge alt voogavat tugevat küüslaugulõhna.

Niisugust lõhna saavad metsas eritada üksnes ühed kindlad väiksed seened – küüslauk-nööbikud nööbikuliste sugukonnast. Selline tugev lõhn aga pidi pärinema kümnetest seentest, kuid kui palju ma ka maha langenud lehtede vahele piilusin, ma ei märganud ainsatki seenekübarat. See-eest tekitas iga kõrvale astutud samm uue lõhnapahvaka. Lõpuks taipasin märgi lehti kergitada ja nägin seal lõhna-allikat – seenemütseelivõrgustikku, mis, nagu selgus, andis veel tugevamat lõhna kui seened ise.

Pärast mu tegusaid seeneotsinguid suure tamme ümber lõhnas terve tammelehtedega kaetud metsalagendik küüslaugu järgi. Tundus, nagu oleks kusagil puude all varjul aasia toite valmistav restoran. Seeni endid esimesel korral juba hämaras metsaaluses leida ei õnnestunudki, kuid oli selge, et seeneniidistik elutses langenud tammelehtedel, ja võis eeldada, et tegemist on küüslauk-nööbiku või küütsnööbikuga (Marasmius prasiosmus).

Selleks, et päris kindel olla, tahtsin ka seeni endid näha, seepärast jätkasin järgmisel päeval küüslaugulõhnalise metsalagendiku ülevaatamist ja saavutasin edu. Mitmesuguste ookrikarva ja pruuni varjundiga langenud lehtede taustal oli neid seeni, mõistagi, raske avastada.

Kuju, värvuse, kübara ja jala mõõtmete poolest on nööbikud väga mitmekesised. Sageli muutub nende värvus nagu kõigil seentel tugevalt ilmast sõltuvalt: vihmaperioodil võivad kübarad olla tumedad, kuival ajal heledamad. See välimuselt täiesti ilmetu seen sarnaneb pigem sitaseentega. Täpsel määramisel saavad abiks olla üksnes kaudsed tunnused.

Kirjeldatud juhul aitaski meid kaudne tunnus ehk nende tammelehtedele elama asunud seente mütseeli tugev küüslaugulõhn.

Küütsnööbikuid kohtab võrdlemisi harva, kuid see-eest igal hooajal. Neid leiab nii suvel kui sügisel kui isegi talvel sulaajal – need seened elavad öökülmagi üle.

Vaevalt õnnestub nendest väikestest nööbisuurustest seenekübaratest tervet pannitäit korjata, kuid piisab sellestki, kui lisada neid pannile teiste seente või kartulite hulka peotäie jagu – nende seente lõhn lisab kogu roale pikantse varjundi.

Kõigil meil jääb neil lühikestel ja sageli sombustel detsembripäevadel puudu eredatest värvidest, tahaksime pühi. Pühad aga lähenevad ja seepärast on aeg kuuse järele ringi vaadata. Paljud lähevad juba harjumuspäraselt kuuske otsima mitte turule, vaid metsa, kasutades RMK soovitusi ja nende vastavat nutitelefoni rakendust. Seda enam, et metsas läheb tuju iseenesest paremaks ja leiab eeskujusid kuuse kaunistamiseks.

Inimsilmade kõrguselt näib, et neil päevil on paljud kännud metsas ja teeradade ääres saanud valgetest nõeltest „kasuka“. Kui aga kummarduda ja kasutada suurendusklaasi, siis võib näha arvukaid mädanenud puidust välja turritavaid sarvekesi.

Üks sellel kännul kasvavatest seentest on sarvjas süsik. Ebatavalise kuju pärast, mis meenutab puuoksi või sarvekesi, nimetatakse teda mitmete maade rahvaluules küll põdrasarvedeks, kõrbenud süütenööriks või küünlatahiks.

Väliselt sarnanevad süsikud harikutega, kuid pole nendega suguluses.

Nii palju ideid uue aasta vastuvõtupeo kaunistamiseks!

Kui süsiku fotot suurendada, märkab huvitavaid üksikasju.

Süsiku elu viimasel etapil seene sarvekesed kuivavad, viljakeha mustub ja kattub eosekandjatest kühmudega.

Kottseente hulka kuulub veel üks sellel maalilise väljanägemisega kännul kasvav seen – see on kollane bisporell. Niisugused eredad ja lõbusad värvid sobivad lähenevate pühadega hästi.

Kottseen lilla tardliudik kasvab teisel kännul. Vene keeles kutsutakse seda seent аскокорине мясная, mille võiks ehk tõlkida kui lihaliudik, kuigi lihaga pole sel seenel peale välise sarnasuse midagi pistmist.

Veel üks eredavärviline, koorikuliste sugukonda kuuluv seen – pajunahkis. Pajunahkis kasvab vanadel paju- ja paplitüvedel, eredavärviline on ta aga üksnes arengu varajasel etapil.

Parimad jõuluehted on lõbusalt kollased ja kerakujulised. Need on limaku Badhamia utricularis valmivad viljakehad vanal maha langenud kuusel.

Valminult on need otsekui kauneimad jõuluehted. Siin on seene viljakehad juba valmis kohe-kohe pakatama, et anda eosed tuule kanda.

Metsajalutuskäigu lõpus hakkab silma veel üks ere laik keset tumedaid maha langenud lehti – maikellukese mari. Marjale langenud veepiisk peegeldas läätsena alaspidi latvadega puid ja maikellukese marja ennast punase äärisena veetilga serval.

Soovime kõigile edukat pühadeks valmistumist, ideid pidulikeks kaunistusteks pakub mets alati.