Niisuguses olukorras aitab jalutuskäik metsa – see on parim ravim kurbuse vastu. Metsa all aeglustub aja kulg otsekui võluväel. Ja praegu on parim aeg selliseks dendro-, füto- ja muuks üldtugevdavaks teraapiaks, kuna juunikuine mets on juba tulvil raviprotseduurideks vajalikke vahendeid.

Tõenäoliselt te mäletate, et Eestis on juba palju aastaid traditsioon tähistada juunikuu esimesel poolel metsalillepäeva. Tänavugi pole keegi seda päeva tühistanud, kuid arvestades eriasjaolusid, võib igaüks metsalillepäeva iseseisvalt tähistada, valides selleks just enda jaoks sobiva aja ja päeva, meie aga püüame anda entusiastidele sobiva suuna kätte, kõneldes juunikuistest lilledest.

Matka jaoks võib soovitada näiteks linna piires asuvat Harku metsa loodusrada, mille juurde pääseb hõlpsasti nii ühistranspordi kui autoga.

Harku mets on üldse unikaalne koht: päeva jooksul saab tutvuda mitmesuguste metsa-, soo- ja luitetüüpidega, kus elutseb arvukaid linnu-, looma- ja putukaliike. Kohalikus flooras leidub aga rikkalikult kõikvõimalikke puude, põõsaste, marjade, lillede, rohttaimede, samblike ja sammalde liike.

Juba esimeste sammudega rajal sattud metsamuuseumisse, kus sind ümbritsevad elavad eksponaadid. Kahjuks või õnneks pole selles muuseumis iga eksponaadi juures silte ega tutvustusi ning mõnede tundmatutega neist tuleb iseseisvalt toime tulla. Metsalillepäev toimub tänavu vabas formaadis ja see on suurepärane võimalus kontrollida oma metsaalaseid teadmisi ja laiendada silmaringi. 

Maikellukesed – tervitus valgusküllasest juunikuust 

Juuni algus on maikellukeste õitseaeg, kuigi mõnikord tekib küsimus, miks juunikuus õitsevaid lilli maikellukesteks kutsutakse. Asi on selles, et loodus pole rong, tal pole minutilise täpsusega sõiduplaani – palju sõltub ilmast ja teistest teguritest, mis mõjutavad õitsemisaega, lisaks on vaja arvestada, et Juliuse kalendri kohaselt on mai alles lõppemas.

Maikellukestega üheaegselt õitseb varjulistes paikades nende lähisugulane – harilik kuutõverohi. Kuutõverohu ebatavalised piklikud kellukesed, mis ripuvad pikal kaarduval varrel paaridena, on hõlpsasti äratuntavad.

Harku metsa vilus 

Harku metsas kohtab metsalillepäeval kindlasti veel ühte maikellukese sugulast, tuleb vaid hoolikalt vaadata, kuna leseleht on miniatuursete õisikutega väike lilleke.

Juuni alguses hakkavad kõikjal metsa all särama mets-tähtheina lõbusad valged tähekesed, aias kasvava vesiheina lähedased sugulased. Tähtheina ei saa märkamata jätta ega teiste lilledega ära vahetada – ta kasvab suurte rühmadena, milles palju õisi loovad kordumatu kirka mustri rohuroheluse keskel.

Tähtheinaga üheaegselt õitseb metsas veel üks seitsme (mõnikord ka kaheksa) haaraga täheke – harilik laanelill. Need lilled õitsevad alati otsekui omaette, igal varrel on ainult üks, harva kaks õit. Laanelille – nagu ka tähtheina – võib juunikuus kohata peaaegu igal sammul, kui ta kaunistab rohu- või samblavaipa valgete, mõnikord aga ka roosakate tähekestega.

Kurjakuulutav ja eriskummaline ussilakk väärib ka tähelepanu. Tema mürgist marja on õie keskel juba aimata.

Ussilakk on meie sega- ja oksapuumetsades tavaline taim.

Peaaegu kõiki jalatuskäike metsarajal saadavad selle servas kasvavad sümpaatsed sinised õied, mida aetakse teinekord segamini lõosilmadega – need on külmamailased.

Teekaaslased metsas 

Samasuguseks pidevaks teekaaslaseks nende päevade metsaretkedel on ojamõõl. Tema rippuvad kellukesed sarnanevad tänavalaternatega.

Ojamõõla kõrval kohtab Harku metsas kahelehelist käokeelt, see tähelepanuväärne lill kuulub meie käpaliste hulka. Paljud teavad teda ööviiuli nime all, temast hoovav ebatavaline aroom on eriti tugev õhtuti.

Kohalikus metsas on juba õitsele puhkenud rahvameditsiiniline ravimtaim – ümaralehine uibuleht. Tedagi kohtab okaspuumetsaäärsete radade ja teede serval.

Punane pusurohi on kaunis nelgisarnane lill, mis hakkab oma ereda värvusega kaugelt silma – ja ta on tõepoolest nelkidega suguluses. Seda lille võib kohata üksikuna kasvamas varjulistes paikades või metsasügavuses või tervete kimpudena metsaserval või -välul.

Mets-kurereha eelistab erinevalt aas-kurerehast varjulisi kohti leht- ja segametsades. Kui jõuame männipaluni või satume soometsa, siis seal me kurereha enam ei kohta.

Metsaserval, raja ääres ja võsas kohtab sageli koerkannikest – see on tagasihoidlik, kuid sümpaatne lill, mis sarnaneb kõigi teiste kannikestega.

Ärge unustage endaga teele kaasa võtta vett, kerget einet ja sääsetõrjevahendit – kõik see kulub ära nii teekonnal kui puhkepeatuse ajal.

Harku metsa loodusrada läbib mitmesuguseid metsatüüpe, põikab segametsa, seejärel, jõudnud liivaluideteni, lookleb edasi läbi männipalu, sealt aga siirdub turbasohu. 

Soos 

Kohe, kui rada jõuab sohu, muutub taimestik, sealhulgas ka lilled. Esiplaanile tõuseb sookail, mille uimastav aroom täidab sooõhku.

Soo kohal puhuvas tuuleiilis kõigub sasine tupp-villpea.

Oma ilu näitab soovõhk.

Siinsamas õitseb veel üks märkimisväärne soolill – soopihl, mis on samuti rahvameditsiinis tuntud.

Siin on aga veel üks kaunis sooelanik, tema õis on sarnane maasikaõiega. Mõistagi pole see maasikas, kuid on siiski samuti mari – nii õitseb meie põhjamaine rabamurakas.

Sooserval puhkes õitsele veel teinegi käpaline – hall käpp.

Neil päevil otsin ma kaugeimalt riiulilt alati välja väikse retrostiilis vaasi. Seda saab eesmärgipäraselt kasutada vaid kord aastas.

Kuid suvi alles algab ja seda võib pikendada, aeglustades ajavoolu metsretkedega. Need toovad kaasa unustamatuid muljeid, värsket jõudu ja fotosid tundmatutest lilledest, mille nimesid võib proovida määrata iseseisvalt, saades möödaminnes teada palju uut taimede mitmesugustest omadustest.  

Oma arvamusi, kahtlusi ja küsimusi võite jagada selle postituse all.